Kahe- ja paljude lookuste populatsioonigeneetika LD- linkage disequilibrium (ahelduse tasakaalutus)

♂ ♀ ♀ P- Ameerika pääsusabade tiivamustrite geneetika Papilio glaucus Mitte-mürgised

Emaste tume vorm jäljendab mürgist liiki (Bates’i mimikri) Papilio glaucus ♀ Battus philenor nigra mürgine Levialad kattuvad osaliselt ja katseliselt näidatud, et linnud väldivad ka mittemürgist nigra pääsusaba. Nigra puhul pärandub terve mimikri tunnuste komplekt.

♂ Malaisia, Indoneesia, Papilio memnon ♀ mudel ♂ achates P. memnon Haruldane Java saare Anura vorm sarnaneb achates vormidega kuid on sabatu. Ristub teiste memnonitega andes sarnaseid tiivamustreid kuid erinevalt Nigrast ka ilma “sabata”. Järeldati, et vähemalt 2 lookust ja Anura on rekombinantne vorm. Tundus, et mimikri pärandub ka siin komplektis. Mustrite segunemist ei täheldatud. Üks lookus ja palju alleele? Papilio memnon anura

Interpretatsioon: rekombinatsioon T+, T- alleelid määravad “saba” olemasolu ja “C” lookus värvid ja mustrid tiibadel. Tegelikult kokku 5 lookust. Tavaliselt päranduvad kõik 5 koos sest on füüsilise läheduse tõttu tugevasti aheldunud Anura vormil toimunud rekombinatsioon achates achates T+ “C1” T- “C1” non achates non achates T- “C2” T+ “C2”

Kui palju lookusi füüsiliselt lähestikku, siis nad käituvad kui üks “supergeen” Papilio puhul, ilmselt vähemalt 4 erinevat lookust, mis määravad ees- ja tagatiiva värvuse (+ saba +/-) Nt. T+W1F1E1B1/T+W1F1E1B1 genotüüp

Erinevate lookuste genotüübid võivad alluda valikule koos, ko-adaptatsioon T+ ühes lookuses, näiteks, on positiivse valiku all ainult siis kui ta esineb koos veel W1, F2, E1, B3 genotüüpidega teistest neljast lookusest achates Achates saba on positiivse valiku all vaid siis kui ta esineb koos teiste achates tunnustega. Poolik mimikri on paku head kaitset.

Erinevate lookuste genotüübid võivad alluda valikule koos, ko-adaptatsioon Lookused ei pruugi esineda koos füüsiliselt ühe supergeenina, vaid sõltumatult segregeeruvate üksustena – valik tekitab koosesinemise mustri : Heliconius

Heliconius: mimikrit kontrollivad 12 – 15 mitte aheldunud lookust (eri liikidel). Ei pärandu komplektidena, Ristamisel saame mustrite ja värvide kaleidoskoobi. Iva selles, et looduses eri piirkondade vormid ei ristu. P. Memnonil ristuvad.

Ühelookuseline pop. gen Ühelookuseline pop. gen. uuris alleeli- ja genotüübisageduse muutumist – mitmelookuseline pop. gen. räägib haplotüübisagedusest Genotüübid ja haplotüübid Chr1 Chr2 B A A B Chr Kahe bialleelse lookuse korral neli võimalikku haplotüüpi AB Ab aB ab ja 4 x 4 diplotüüpi AB AB AB AB Ab ... AB Ab aB ab AB...

D – linkage disequilibrium, aheldatuse tasakaalutus Kui alleelid kombineeruks juhuslikult oleks haplotüüpide sagedused lihtsad alleelisageduste korrutised. D mõõdab kõrvalekallet sellest eeldusest Haplotüüp Sagedus populatsioonis A1B1 a = p1q1 + D A1B2 b = p1q2 - D A2B1 c = p2q1 - D A2B2 d = p2q2 + D 1 D sõltub alleelisagedustest: ei saa olla nii suur, et b<0 ja nii negatiivne, et a<0 See on mõneti sarnane nähtus kui HW tasakaal ühelookuselises populatsiooni geneetikas.

sõltumatud kombinatsioonid Linkage (dis)equilibrium D = 0 = tasakaal D on sõltumatuse näitaja: B2 alleeli suhteline sagedus A1 ja A2 alleeli taustal peab olema sama mis B2 alleeli sagedus populatsioonis, D mõõdab kõrvalekaldeid sellest tasakaalust D>0 näitab, et A1 alleeli taustal on B2 alleeli eeldatust rohkem kui A2 taustal (B2 alleel võis tekkida ka A2 taustal, siis D~-1) B1 B2 D = (A1B1xA2B2) - (A1B2xA2B1) A1 A2

B1 60% B2 40% B1 60% B2 40% A1 A2 D=0 B1 60% B2 40% B1 10% B2 90% populatsioonis B1 60% B2 40% A1 A2 D=0 B1 60% B2 40% B1 10% B2 90% populatsioonis B1 60% B2 40% A1 A2 D=0 B1 90% B2 10% D>0

P. memmoni tiivamustrigeenid on tugevas aheldatuse tasakaalutuses P. memmoni tiivamustrigeenid on tugevas aheldatuse tasakaalutuses. Saba (T+) esineb pea alati koos W1F1E1B1 alleelidega ja peaaegu mitte kunagi koos W2,3,4; F2,3,4; E2,3,4; B2,3,4 alleelidega. Selle liblika puhul on tegemist aheldusega mida põhjustab nii lookuste füüsiline lähedus kui valik (rekombinandi mimikri ei ole täpne).

varieerub -1 ……. 0(no LD) .... +1 (total LD) LD mõõdikud D sõltub konkreetsetest alleelisagedustest. Ei saa võrrelda. Seetõttu D’ mis on D jagatud D teoreetilise maksimumiga nende alleelisageduste juures Lewontin (1964) D’ = D/Dmax varieerub -1 ……. 0(no LD) .... +1 (total LD) Kui A1=0.5 ja B1=0.5 Dmax = 0.25 juhul kui: A1B1 = 0.5, A1B2 = 0.0, A2B1 = 0.0, A2B2 = 0.5 Tasakaalu korral, A1B1xA2B2 = A1B2xA2B1 ja D = 0.

B1 B2 A1 B1 B1 B2 A1 B1 D=0.25 D’=1 D=0.05 D’=0.2 A1 A2 A1 A2 A2 B2 A2 Kui A1=0.5 ja B1=0.5 B1 B2 A1 B1 B1 B2 A1 B1 0.5 D=0.25 D’=1 0.3 0.2 D=0.05 D’=0.2 A1 A2 A1 A2 0.5 0.2 0.3 A2 B2 A2 B2 B1 B2 B1 B2 A1 B1 0.5 0.25 D=-0.0625 D’=-0.25 0.25 0.25 D=0 D’=0 A1 A2 A1 A2 A1 B2 0.25 0.25 0.25 A2 B2 A2 B1 A1 B1

LD mõõdikud r2 = D2/PA1PA2PB1PB2 varieerub 0 (sõltumatu alleelide lahknemine, aheldatuse tasakaal) ja 1 (rekombinatsiooni puudumine, füüsiline lähedus)

Üldiselt on Linkage Disequilibrium (LD) terminina ebaõnnestunud. Viitab otseselt aheldusele (linkage), kuid tegelikult kohaldatav ka eri kromosoomidel paiknevate aheldamata lookustele “Tasakaal” võib paljudel juhtudel osutuda tasakaalutuks

Aheldatuse tasakaalutus Füüsiline lähedus (D) Aheldatuse tasakaalutus (LD) valiku (s) poolt põhjustatud (Heliconius) Mis juhtub ahelduse tasakaalutusega kui valikut ei ole? A1B1 haplotüübi sagedus (a) ei muutu rekombinatsioonis A1B1/A1B1 A1B1/A1B2 genotüüpide seas Väheneb rekombinatsiooni läbi ½ A1B1/A2B2 genotüüpide seas (2ad sagedusega) Suureneb rekombinatsiooni läbi ½ A1B2/A2B1 genotüüpide seas (2bc sagedusega)

a’ = a – ½ r2ad + ½ r2bc a’ = a – r (ad - bc) ad – bc = D Olgu rekombinatsiooni toimumise tõenäosus (sagedus) r A1B1 haplotüübi sagedus a järgmises põlvkonnas a’ a’ = a – ½ r2ad + ½ r2bc Haplotüüp Sagedus populatsioonis A1B1 a= p1q1 + D A1B2 b=p1q2 - D A2B1 c=p2q1 - D A2B2 d=p2q2 + D a’ = a – r (ad - bc) ad – bc = D A1B1 haplotüüpide liia korral kahaneb nende hulk rD võrra põlvkonnas järgmise põlvkonna Dt = D0(1-r)t

Seega, valiku puudumisel kõduneb aheldatuse tasakaalutus populatsioonis vastavalt rekombinatsioonikiirusele ajas Mittejuhuslikud seosed LD r = 0.1 r = 0.2 r = 0.5 juhuslikud seosed põlvkonnad analoogselt HW tasakaaluga 1 lookuse korral kuigi mitte ühe põlvkonna jooksul

Haplotüüp Sagedus populatsioonis A1B1 a = p1q1 + D A1B2 b = p1q2 - D aheldatuse tasakaalu (puudumise) D=0 korral saab alleelisagedustest populatsioonis arvutada haplotüübi sageduse Haplotüüp Sagedus populatsioonis A1B1 a = p1q1 + D A1B2 b = p1q2 - D A2B1 c = p2q1 - D A2B2 d = p2q2 + D 1 Sarnane HW tasakaalule ühelookuselises populatsiooni geneetikas. Valiku puudumisel, suures vabalt ristuvas populatsioonis liiguvad haplotüübisagedused ahelduse tasakaalulistele sagedustele ja püsivad seal. Erinevus selles, et HW korral toimub see ühe põlvkonna jooksul, siin sõltuvalt rekombinatsiooni “kiirusest” mitme põlvkonna jooksul.

LD erosioon Üks konkreetne marker eellaskromosoom Aja jooksul rekombinatsiooni läbi aheldatud markerite blokk kitseneb, erinevates “liinides” tekivad erinevad blokid Valim hetkel esinevatest kromosoomidest

Haplotüübiblokkide paradigma

Juhul kui erinevad lookused on aheldatuse tasakaalus (s. t Juhul kui erinevad lookused on aheldatuse tasakaalus (s.t. nende vahel on juhuslikud sõltumatud suhted) siis kehtib igaühele neist populatsioonigeneetika teooria, mis kirjeldab ühe lookuse dünaamikat. Kahe ja enama lookuse mudelit on vaja rakendada siis, kui alleelide jaotused eri lookustes ei ole teineteisest sõltumatud

Aheldatuse tasakaalutuse oleku põhjused Füüsiline lähedus Mida väiksem on markerite (lookuste) omavaheline kaugus, seda väiksem on rekombinatsiooni tõenäosus nende vahel Valik Kui mingid kombinatsioonid on eelistatud Aeg Kui aega on kulunud liiga vähe Juhuslik geneetiline triiv Triiv võib juhuslikult muuta mingi haplotüübi sagedust ja suurendada seeläbi ATd. Mida tasakaalule lähemal on populatsioon, seda suurem on tõenäosus, et triiv teda sealt eemale kangutab (kui on tasakaalust kaugel siis võib triiv teda liigutada siia sinna). Üldiselt on väikestes populatsioonides triivi ja rekombinatsiooni tasakaal selline, et aheldus ei ole päris tasakaluline. Mittejuhuslik ristumine Kui näiteks A1 kandjad eelistavad B1 kandjaid B2 kandjatele

Loodusliku valiku kahelookuseline mudel Olgu kaks lookust, A ja B, mis määravad tõenäosused ellu jääda 1-6 kuu vanuses ja 6-12 kuu vanuses, vastavalt. Genotüüp A1A1 A1A2 A2A2 Ellujäävus w11 w12 w22 Genotüüp B1B1 B1B2 B2B2 Ellujäävus x11 x12 x22 Üldine tõenäosus elada 12 kuuni, kuna need kaks ellujäävust on sõltumatud: Genotüüp A1A1 A1A2 A2A2 B1B1 w11x11 w12x11 w22x11 B1B2 w11x12 w12x12 w22x12 B2B2 w11x22 w12x22 w22x22 Need on multiplikatiivsed kohasused

Loodusliku valiku kahelookuseline mudel Olgu kaks lookust, A ja B, mis määravad võime seedida kahte erinevat tüüpi toitu Genotüüp A1A1 A1A2 A2A2 Ellujäävus w11 w12 w22 Genotüüp B1B1 B1B2 B2B2 Ellujäävus x11 x12 x22 Üldine tõenäosus elada 12 kuuni, kuna mõlemad ellujäävused mõjutavad ühte asja (energiaomastamist): Genotüüp A1A1 A1A2 A2A2 B1B1 w11 + x11 w12 + x11 w22 + x11 B1B2 w11 + x12 w12 + x12 w22 + x12 B2B2 w11 + x22 w12 + x22 w22 + x22 Need on aditiivsed kohasused

Lisaks multiplikatiivsele ja aditiivsele, epistaatiline Nt. koerte karva värvus pääsusabade mimikri Ahelduse tasakaalutus kaob aja jooksul alati kui kohasused on multiplikatiivsed. Üks alleel fikseerub ja D=0 Aga mis juhtub LD-ga epistaatiliste suhete korral?

w12, w21 < w11, w22 Lihtsustades pääsusabade juhtu dominantsed T+ / T- - tiivasaba C1 / C2 - värvus C1C1 ja C1C2 – sabaga mimikri C2C2 - sabata mimikri Genotüüp T+T+ T+T- T-T- C1C1 w11 w11 w21 C1C2 w11 w11 w21 C2C2 w12 w12 w22 w12, w21 < w11, w22

w12, w21 < w11, w22 Genotüüp T+T+ T+T- T-T- C1C1 w11 w11 w21 Valik suurendab T+C1 ja T-C2 haplotüüpide sagedust ja kõiki alleele hoitakse alles . Siin on ahelduse tasakaalutus (D > 0) tasakaaluline. Mitte kõik epistaatilised kohasussuhted ei põhjusta tasakaalulist LD-d kuid pea kõik tasakaalulised LD-d on põhjustatud epistaatiliste kohasussuhete poolt

LD üldiselt kõrge aseksuaalselt sigivatel organismidel, Nt. E. Coli (Maynard Smith et al. 1993). Mõistagi ka Y kromosoomi mitterekombineeruv osa ning mtDNA puudub rekombinatsiooniline mehhanism LD kõdunemiseks

LD võib olla populatsioonile kasulik, Nagu näiteks pääsusabade aheldatud mimikri alleelidel LD võib olla populatsioonile kahjulik, Nagu näiteks näide aheldusest heterosügootse eelisega lookusega. Veel, kergelt kahjulike alleelide kuhjumisel kasuliku alleeliga aheldatud lookustes võib LD olla pärssiva toimega antud kahjulikest alleelidest lahti saamisel LD on enamasti neutraalne Neutraalse mutatsiooni hitchhiking Kasulik alleel Kergelt kahjulikud mutatsioonid

Hitchhiking A’ B valik 1) valik A’ B 2) A’A/Bb A’A/BB A’ kohasem kui A Aheldusest tingitud mehhanismid Hitchhiking A’ kohasem kui A A’ B valik p 1) t valik A’ B p 2) t Heterosügootne eelis, ehk Bb kohasus suurem kui BB -l. Kuna A’ aheldatud B-ga on tal suurem tõenäosus sattuda kokku BB-ga kui A-l. Seega pärsib B heterosügootne eelis A’ sageduse kasvu populatsioonis. A’A/Bb A’A/BB

Hitchhiking Aheldusest tingitud mehhanismid Suurelt saarelt tood 77 hiirt väiksele saarele. Vastuvõttev populatsioon oli tugevalt inbriiditud. Sissetoodud hiirte geenivariantide ja ka morfoloogiliste tunnuste sagedused tõusid. Ilmselt tänu AT-le kuna inbriiditus populatsioonis oli ilmselt palju fikseerunud kergelt kahjulikke alleele ja seega toimis sissetoodud alleelidele tugev positiivne valik mis sai ahelduse tõttu osaks ka teistele lookustele.

 selective sweep sweep recovery   Advantageous mutation Neutral mutation

Üldiselt on mitmekesisus väiksem seal, kus rekombinatsiooni vähem – tsentromeerile lähemal ja väikestes kromosoomides (D. melanogasteri nr 4). Põhjusteks ongi ilmselt selective sweebid ja taustavalik. a a) D. simulans. Taustmitmekesisuse dünaamika väheneb tsentromeeri suunas, seal vähem rekombinatsiooni. b) D. melanogaster. Sdic geeni alleel asendus hiljuti paremaga. Tema ümber polümorfsete saitide auk. b Polümorfsete saitide osakaal telomeer tsentromeer

Hitchhiking / Background selection Aheldusest tingitud mehhanismid Hitchhiking / Background selection

vastavalt John Maynard Smithi arutlusele Aheldusest tingitud mehhanismid Hitchhiking seletab ka neutraalse teooria eeldusest madalamate heterosügootsusastmete esinemist looduslikes populatsioonides -> kui mingi kasuliku alleeli sagedus fikseerub viib ta endaga kaasa ka hulga neutraalseid lookusi, mille heterosügootsus väheneb (selective sweep) vastavalt John Maynard Smithi arutlusele 1920-2004

Mitmekesisuse anomaaliaid kasutatakse valiku all olevate geenide / mutatsioonide otsimisel. Kui leiad piirkonna kus on ümbritsevaga võrreldes vähem mitmekesisust, võid oletada, et kuskil seal piirkonnas on hiljuti fikseerunud (või teel sinna) alleel. See ei ole ainuke seletus. Sama tulemuse annavad ka kohalik funktsionaalne piirang (tee McDonald Kreitmani dN/dS test) ja taustvalik (background selection), mis toimib nagu tagurpidi “hitchhiking” ainult et tihemini ehk koguaeg.

selective sweep ka aafriklastel Looduslik valik 2006 300 ind. 800 000 SNP Eur/Aaf/Aasia leiti mitmeid nii nn. üldisi (näit. rasvhapete metabolismi reg. geenid, paljunemisega seotud geenid) kui ka regioonispetsiifilisi (morfoloogiaga seotud – näit. naha pigmentatsioon eurooplastel, juuste struktuur aafriklastel; toitumisega seotud – näit. laktaasi metabolismi geenid eurooplastel, alkoholi dehüdrogenaasi geenid asiaatidel) valiku alla sattunud geene enamikku neist seostati maaviljeluse ja karjakasvatuse kasutuselevõtuga (viimase 10 000 a. jooksul) selective sweep ka aafriklastel

Leia kandidaat piirkonnad st. selective sweep piirkonnad Over 3 million SNPs have been genotyped in 420 chromosomes from three continents Leia kandidaat piirkonnad st. selective sweep piirkonnad Long-RangeHaplotype (LRH) the integrated Haplotype Score (iHS) Cross Population Extended Haplotype Homozogysity (XP-EHH) 2. Kuivõrd leitud piirkonnad on suured (825kb, ca 4 geeni) ja SNP-d on palju 400-4000 siis MILLINE OLI SEE MIDA VALITI? Alleel peab olema uus (st. derived compared to chimp) Alleeli sagedus peab olema populatsiooniti erinev (sest hiljutine valik võiks olla kohalikest oludest lähtuv /mhm/) Uuel alleelil peab olema muutunud funktsioon

mtDNA Lääne- ja Ida Euraasia spetsiifilised puu harud

A phylogenetic analysis of 1125 global human mitochondrial DNA (mtDNA) sequences permitted positioning of all nucleotide substitutions according to their order of occurrence. The relative frequency and amino acid conservation of internal branch replacement mutations was found to increase from tropical Africa to temperate Europe and arctic northeastern Siberia. Particularly highly conserved amino acid substitutions were found at the roots of multiple mtDNA lineages from higher latitudes. These same lineages correlate with increased propensity for energy deficiency diseases as well as longevity. Thus, specific mtDNA replacement mutations permitted our ancestors to adapt to more northern climates, and these same variants are influencing our health today.

Figure 1. Genic SNPs are more likely than nongenic SNPs to have extreme allele frequency differences between populations. For each plot the x-axis shows the signed difference in derived allele frequency between two HapMap populations. The y-axis plots the fold enrichment of genic and nongenic SNPs as a function of d: i.e., for each bin we plot the fraction of SNPs in that bin that are genic (respectively, nongenic), divided by the fraction of all SNPs that are genic (respectively, nongenic). The peach-colored region gives the central 90% confidence interval (estimated by bootstrap resampling of 200 kb regions from the genome); when the lower edge of the peach region is .1 this indicates significant enrichment of genic SNPs, assuming a one-tailed test at p = 0.05. Genotype frequencies were estimated from Phase II HapMap data using only SNPs that were identified by Perlegen in a uniform multiethnic panel (‘‘Type A’’ SNPs) [46]. The numbers of SNPs in the tails are given in Supplementary Table 1 in Text S1. The overall genic enrichment is present in all three population comparisons, and each tail seems to be similarly enriched for high- FST genic SNPs. However, the number of derived alleles in each tail does differ substantially (see Supplementary Table 1 in Text S1) and is biased towards derived alleles outside Africa and especially in east Asia. Thus, the statistical evidence for enrichment of events inside Africa is weaker than for the other two populations

Figure 2. The relationship between mean FST and the most extreme allele frequency differences genome-wide between pairs of HGDP populations. The x-axis of each plot shows the autosomal mean FST for pairs of HGDP populations, considering all possible pairs from among the 26 HGDP populations with samples of $15 individuals. The y-axes show the value of (A) the maximum autosomal allele frequency difference (jdj) for each population pair, and (B) the value of the 65th most extreme jdj for each population pair (i.e., the 99.99th percentile of the allele frequency distribution). To provide a sense of scale on the figure, red arrows are used to indicate the mean autosomal pairwise FST between some arbitrary pairs of populations (key: French (Fra), Palestinian (Pal), Han-Chinese (Han) and Yoruba (Yor)). The red lines plot lowess fits to the data. Plots of the extremes of pairwise FST and with different sample size cutoffs are similar (Supplementary Figures 5 and 6 in Text S1). doi:10.1371/journal.pgen.1000500.g002

Figure 3. Global allele frequency distributions for SNPs with extreme FST between certain population pairs. Each row plots frequency distributions for 50 of the most extreme SNPs genome-wide in the following pairs of comparisons: (A, B): SNPs for which Yoruba are highly differentiated from both Han and French; (C, D): French are differentiated from Yoruba and Han; (E, F): Han are differentiated from Yoruba and French. Left column: pie charts of the mean allele frequencies of the 50 highly differentiated SNPs across the HGDP populations; blue and red denote the major and minor alleles in Yoruba, respectively. Right column: The same data are plotted in an expanded format: populations with $10 sampled individuals are listed along the x-axis, roughly ordered by geography [40]; vertical grey lines divide the populations based on broad geographic region and dashed grey lines identify populations known to be admixed between broad geographic regions. The y-axis plots allele frequencies in each population; alleles are polarized according to the minor allele in Yoruba. Individual SNP frequencies in each population are shown as grey dots. The mean and median frequencies are shown as gray and black lines, respectively; the peach colored region shows the frequency interval containing the central 94% of the plotted SNP frequencies in each population. SNPs were selected so that each plot includes at most one SNP from clusters of high- FST SNPs (Methods).

Figure 4. Global allele frequencies and haplotype patterns at three genes with signals of positive selection. The left-hand column shows pie charts of allele frequencies (blue ancestral, red derived) across the HGDP populations for: (A) a SNP upstream of KITLG (rs1881227); and for nonsynonymous SNPs in (B) SLC24A5 (rs1426654; data from [18]), and (C) MC1R (rs885479). The right-hand column shows a representation of haplotype patterns for 500 kb around each gene, in each case centered on the SNP displayed in the pie charts. Each box represents a single population, and observed haplotypes are plotted as thin horizontal lines, using the same haplotype coloring for all populations (see Methods and [59]). In all three cases the derived allele plotted in the pie charts is found mainly on the red haplotype.

Kokkuvõte Mitmelookuselise pop. gen. objektiks on haplotüübid (alleelisageduste asemel) Rekombinatsioon viib aheldatuse tasakaalu, kus iga lookuse kohta võib rakendada ühe lookuse pop. gen. mudelit LD võib tekkida/püsida tänu valikule (epistaatiline), mitte-juhuslikule paardumisele või triivi tõttu Koadapteeritud lookuste korral rekombinatsioon negatiivse valiku all Hitchhiking mõjutab valiku aluse lookusega seotud lookuste polümorfismi Teoreetiliselt võib valiku ja triivi koosmõjul populatsioon jagunedes liikuda adaptatiivsel maastikul lokaalsetelt optimumidelt globaalse optimumi suunas

2. Millist tüüpi valik võib põhjustada antud suhteid (1)? Kordamisküsimused Rehkenda LD Genotüübisagedused A1B1/A1B1 A1B1/A1B2 A1B2/A1B2 A1B1/A2B1 3/16 1/16 0 1/16 1/16 2/16 1/16 2/16 A1B1/A2B2 A1B2/A2B2 A2B1/A2B1 A2B1/A2B2 6/16 1/16 0 1/16 4/16 2/16 1/16 2/16 A2B2/A2B2 3/16 1/16 a) b) a) b) a) b) 2. Millist tüüpi valik võib põhjustada antud suhteid (1)?

3. Kuidas mõjutab hitchhiking heterosügootsust populatsioonides vastavalt neutraalsele teooriale? 4. Kuidas mõjutab populatsioonide divergeerumine kohasuse maastikku Wrighti mudeli järgi? 5. Mis põhjustavad aheldatuse tasakaalutust?