1. Poliitilised ideed, ideoloogiad kaasajal

2. Definitsioon
Ideoloogia tähendab huvisi, eelistusi, väärtusi, mis on organiseeritud süstemaatilisel viisil nii, et tähtsamad ühiskonna sektorid oleksid kaetud. Üldreeglina on esimesed kolm politiseeritud. On nii filosoofilise kui ka propagandisltliku iseloomuga.
Terminit hakati kasutama Suure Prantsuse revolutsiooni ajast, mil Destutt De Tracy oma teadmisi käsitleva ja süstematiseeriva elutöö raames võttis kasutusele ideoloogia termini. Nii nagu praegu, tähistas ta ka siis teatud printsiipide kogumit, mis juhivad inimeste, gruppide poliitilist tegutsemist.

3. Ideoloogia struktuur
Seos suurema filosoofilise süsteemiga(materialism, idealism)‏
Sellest süsteemist tulenev programm
Programmi sihtide teostamise strateegia
Ideoloogia on süsteem,mis katab enamuse ühiskonna sektoritest.Poliitilist programmi, mis katab mõne osa ühiskonna sektoritest ei saa nimetada ideoloogiaks.
Toimib poliitikas,praktiliselt sageli retoorikas

4. Aristoteles Retoorika (ja ideoloogia ) kolm veenmistehnikat on
1)arutleda loogiliselt
2)mõista inimese iseloomu ja headust nende mitmesugustes vormides
3)mõista emotsioone, see tähendab panna nad liikuma ja kirjeldada, teada nende põhjuseid ja viise, kuidas neid esile kutsuda

5. Comprehensiveness, Pervasiveness
The set of ideas is held by a large number of people and plays sgnificant role in the political affairs of one or another nations.
Ideology can also denote an individual political perspectives: specific set of views which tries to legitimate political power.

6. Tekkimise põhjused
Üheaegselt industriaalühiskonna lõpliku läbimurdega paranesid massikommunikatsioonid ja üldine rahvaharidus.Tekkisid võimalused luua aatekaaslaste organisatsioone, mida vähehaaval hakati kutsuma parteideks. Idoloogiate arenemist on mõjutanud kõik olulisemad maailmasündmused: Prantsuse, USA, Vene revolutsioonid 18 sajandil, 1917,totalitaarsete reziiimide esilekerkimine Itaalias, Hitleri Saksamaal kui ka J. Stalini Nõukogude Liidus, uute sotsiaalsete liikumiste: (rohelised, nais, sõjavastane jne.) heaoluriigi ja ühiskonna tekke, kommunismi kokkuvarisemine, Euroopa integratsioon.

7. Ajastu peegeldus
Poliitilised ideoloogiad on eelkõige oma ajastu –19 sajandil kujunenud industriaalühiskonna lapsed. See oli ajastu, mida iseloomustas oligarhiline valitsemis- võimusüsteem, kus kitsas eliit määras ära masside elutingimused ning rahva sekkumine ühiskondlikesse protsessidesse oli äärmiselt piiratud. Selles valguses lõid silmapaistavad mõtlejad oma süsteeme, mis mitte ainult maailma ei kirjeldanud, vaid seda ka aktiivselt muuta üritasid. Ideoloogiate normatiivsus ja selgepiirilisus oli ilmselge, kuid võimalusi nende rakendumiseks omasid mitte kõik.

8. Fr.Fukuyama” ajaloo lõpp”? Tulevik on ilma polaarsete vastuoludeta?
Külma sõja lõpp, NSVL kokkuvarisemine
Kapitalismi ja sotsialismi konvergents
Tarbimisühiskonna, Lääne väärtuste kasv.
Liberalismi on ohustanud 20 saj. fasism ja kommunism
Liberalism on kasvav trend Aasias
Suured sõjad on jäänud tagaplaanile, ehkki lokaalsed konfliktid säiluvad.
Liberalismi ohustab 2 fenomeni-religioosne fundamentalism ja natsionalism

9. Kas poliitilised ideoloogiad on üldse vajalikud ?
Ideed, teatavasti, motiveerivad inimesi tegutsema, ideede võitlus on niisama vana kui vana kui ühiskond. Ideoloogiad kasutakse sageli parteide kvalifitseerimisel parem-vasak skaalal ning erinevate erakondade esile toomiseks. Nad aitavad meid paremini orienteeruda ümbritseval poliitilisel maastikul. Ideoloogiate näol on kujunenud poliitilise teooria organiseerivaid kontseptsioone. Kuigi äärmuslikust puristlikust perspektiivist lähtudes võib ju ideoloogia kui teadusliku mõiste mõtekusest kahelda, on selle mõiste ideeline ja tunnetuslik alus osutunud siiani siiski piisavalt selgepiiriliseks, et võimaldada selle edukat kasutamist nii teoreetilises kui ka paktilises sfääris.

10. Ideoloogiate laiad funktsioonid
Mobiliseerib,motiveerib isiksust,gruppe tegudele,ka osalemisele poliitikast
Suurendab legitiimsust,poliitiliste institutsioonide seaduslikkuse põhjendamine.
Massidega manipulatsiooni vahend
Korrastab poliitilist maastikku, identifitseerib gruppe,persoone
Aitab parteidel hääli võita.
Ideoloogiad üritavad olla inimeste teadliku valiku aluseks kõigil tähtsamatel sotsiaalelu tasanditel

11. Eri ideoloogiate võrdlus
Ideoloogiate võrdlemisel tuleks esitada rida põhimõttelisi küsimusi,mida nad väidavad nendes kõige tähtsamates küsimustes,millega poliitika tegeleb?
1) Kuidas peab ühiskonda juhtima?
2) Kui suures ulatuses peab riik sekkuma inimeste ellu?
3) Kui tugev peab olema kontroll inimese, inimeste käitumise üle?
4) Millisel moel, milliste vahenditega tuleb ühiskonda muuta?
5) Kuidas peab olema organiseeritud majanduselu?
6) Millisena kujutakse ette head, ideaalset ühiskonda?

12. Väärtuste politiseerimine
Põhilised väärtushinnagud on väga olulised,kuna poliitika on võitlus selle üle,milliseid väärtusi tuleks ühiskonna seisukohalt hinnata kõige kõrgemalt.Sellisteks väärtusteks on majanduslik kasv, majanduslik võrdsustamine,üksikisiku vabadus välisest sunnist,inimeste osalemine poliitiliste otsuste tegemisest.Poliitiliste ideoloogiate analüüsi puhul on oluline selgitada,milline on eri väärtuste omavaheline vahekord

13. Ideoloogiate kriitika
Lihtustab tegelikkust
Erinevalt filosoofiast on neil mobiliseeriv iseloom(propaganda,agitatsioon)‏
Ei saa väita,et on teaduslik,ehkki sisaldab mingil määral inimkonna intellektuaalset pärandit
Rõhutakse ideoloogiate selgepiirilisust, konservatism, feminism,sotsialism,mida nad tegelikkuses ei ole.

14. Liberalism
Liberalism on poliitiline filosoofia, mille eesmärkideks on indiviidi vabaduse, kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ning teiste inimõiguste konstitutsiooniline rakendamine, samuti majanduse korraldamine laissez-faire põhimõttel, kaasa arvatud vabakaubandus. Liberalism kajastas tõusva ettevõtluse huve varakapitalistlikus ühiskonnas. Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismiideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja progressiivse arengu võimalusse. Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted maailmast ära kadunud.

15. Sotsiaaliberalism
20. sajandi liberalismiks võib nimetada sotsiaalliberalismi, mille tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Klassikalise liberalismi ideid oli raske reaalselt ellu viia, samuti ei saanud ignoreerida kasvava tööliskonna huve. Sotsiaaliberalismi ei saa käsitleda sama ühtselt kui klassikalist liberalismi. Sisuliselt on sotsiaalliberalism klassikalise liberalismi uus käsitlus. Lähtub siiski eeldusest, et kõige tõhusam ja usaldusväärsem majandussüsteem on vabaturg. Samas on SL seisukohal, et täiesti vaba turg ei pruugi tingimata anda harmoonilisi tulemusi, nagu arvab liberalismi klassikaline teooria,vaid võib kaasa tuua rikkuse ja väärtuste väärjaotuse. Seega tuleks toodetud produkti rohkem ümber jagada.

16. Sotsiaalliberalismi iseärasused
Sotsiaalliberalismi pooldajad aktsepteerivad valitsuse sekkumist majandusse kui sobivat ja tarvilikku abinõud rikkuse õiglasemaks jaotamiseks, kuid lükkavad tagasi tsentraalse planeerimise, mis lämmatab rikkuse suurendamise allikad.Samas võib esineda ka veel vasakpoolsemat liberalismi, kus poliitika majanduspoliitilised lähtekohad lähenevad sotsialistlikele-sotsiaaldemokraatlikele ideedele, samas rõhutakse liberalismi inimõiguslikele aspektidele. Sotsiaalliberalism toob võrrelduna klassikalisele liberalismile sisse uue vabaduse mõõtme, milleks on sotsiaalne positiivne vabadus. Poliitilises filosoofias põhjendab sotsiaalliberalism sotsiaalset vabadust kui midagi, mis on sama esmajärguline, kui isikuvabadus, majandusvabadus või mõni muu klassikalise liberalismi poolt kirjeldatav vabaduse väärtus. Seega kannab sotsiaalliberalism klassikalise liberalismiga teatud osas ühiseid väärtusi, kuid teisalt kätkeb endas ka olulisi erinevusi.

17. Riiklik sekkumine
Juhitav majandus- sotsiaalliberaalide arvates peab riik ka majandusse sekkuma, see on aga ilmses vastuolus klassikalise liberalismi laissez-faire'i põhimõttega sajandi ühe olulisema majandusteadlasese John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda ideed Keinesiasmiks. Riigipoolset aktiivset majanduse juhtimist on vaja eelkõige stabiilse arengu garanteerimiseks. Turu isereguleeriv toime on tihti liiga ebaühtlane ja aeglane, riigil on kasulik neid protsesse reguleerida. Tänapäeval domineerivad enamikes arenenud riikides liberaalse ideoloogia sotsiaalliberalistlikud ideed.

18. Uus(Neo)liberalism
Kuigi tänapäeval libralismi sees domineerivad sotsiaalliberaalide arusaamad, ei tähenda see, et klassikalise liberalismi ideed oleksid hääbunud.
John Borden Rawls on andnud poliitilisse teooriasse märkimisväärse panuse. Ta õppis Princtoni ülikoolis. II maailmasõja ajal teenis armees ning oli ka pommitamisjärgse Hiroshima tunnistajaks. Need sündmused on mõjutanud ka Rawlsi põhimõtteid ja arusaami. Suurt mõju avaldas talle liberaalne teoreetik I. Berlin.
Rawlsi on klassifitseeritud nii liberaaliks kui sotsialistiks. Tema tähelepanuväärsemad ideed käsitlevad õigluse mõistet
Tähtsamad teoreetilised tööd on “Poliitiline liberalism”, “Õigluse teooria”

19. Individualism
Indiviidi väärtustamine on üks liberalismi olulisematest algpõhimõtetest. Inimene on primaarne, riik teisejärguline. Mõnikord vaadeldaksegi ühiskonda kui inimeste kogumit, kellest kõik püüavad rahuldada oma individuaalseid vajadusi ja eesmärke. Rõhutatakse indiviidide väärikust ja väärtust.
“Ei ole olemas riiki, ühiskonda, on vaid indiviid” (M.Thatcher)
Hayek on individualismi teemat käsitlenud oma essees “Individualism – tõsi või vale”

20. Õiglus ja võrdsus
Hayek väidab, et ei ole olemas tunnistatavaid põhimõtteid heaolu jaotamise kohta ühiskonnas. Jaotamine eeldab plaani ja planeerijaid, kes suruvad oma põhimõtteid teistele peale (järelikult ei saa rääkida enam vabadusest ja seega ka õiglusest). Seda teemat käsitleb Hayek oma teoses “Teekond orjusesse”
J.Rawlsi järgi selguvad õigluse nõuded just siis, kui vaatleme mingi teo tagajärgi. Olulisimaks kriteeriumiks siinjuures on võimalikult suure hulga inimeste õnne, heaolu või mõne muu hüve maksimaliseerimine. Seega, seatakse iga teo ja reegli õigsus sõltuvusse tagajärje headusest.

21. Hayek
Hayeki järgi on ebavõrdne jaotamine paratamatu ja progressiivne, kuna inimesed pole ühesugused oma võimetelt ja võimekuselt
Hayeki kritiseerijad väidavad et, kuigi turusüsteemi tulemus on tahtmatu, on see siiski ettearvatav. Õigluse mõiste ei seisne ainult selles, kuidas asjad välja tulevad, vaid selles, kuidas me sellele reageerime. Oleks ebaõiglane mitte sekkuda turu poolt tekitatud olukorda, mis jätab mõned inimesed teistega võrreldes väga kehva olukorda.

22. Rawls
Rawls on seisukohal, et õiglus on ühiskonna esmane väärtus ja seepärast peaks olema prioriteetne heaolu ees. Ressursside jaotamine on õiglane, kui seda tehakse soosides kõige vähem eelistatuid, kõige halvemas olukorras olevaid indiviide. Siiski on ebavõrdsus on lubatud, selleks, et luua ülejääk ümberjagamiseks.

23. Sotsiaalne ja maj.ebavõrdsus
J.Rawls:
“Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud ja lubatud (õiglane) vaid juhul, kui eesmärgiks parandada kõige vähem kindlustatud elanikkonnakihtide olukorda” Kõigil peab olema võimalus oma võimeid maksimaalselt arendada

24. J.Rawls
Tänapäeval on jaotav õiglus saavutanud oma koha paljude liberaalide mõtetes. Eeldatakse riigipoolset abi hüvede jaotamisel, et nii anda inimestele võrdsemad võimalused ning tagada kõigile vabadus, võrdsus ja õiglus. Ka Rawls on seisukohal, et jaotav õiglus on põhimõtete kogum, mis propageerib konsensust ühiskonna hüvede ja kohustuste osas. Ühiskond, see tähendab aga koostööd üldise heaolu nimel.

25. M.Friedman
Friedman vaatleb, kui vaba on inimene ühiskonnas. Ning kuidas selle vabaduse juures on võimalik säilitada ühiskonnas korrastatus
On ainult kaks võimalust: allutada inimesi mingitele kindlatele positsioonidele (koordineerida miljonite majanduslikku tegevust) – keskvõimu poolne juhtimine, ja vabatahtlik koostöö (turumajandusliku ühiskonna tee).
Enamik ühiskondi kombineerivad kahte eelnevat meetodit. Kapitalistlikus ühiskonnas loodetakse rohkem turule ja seetõttu esinevad ka suuremad ebavõrdsused kui näiteks sotsialistlikes ühiskondades.

26. Neoliberalismi ideed
Konstitutsioonilised põhimõtted vältimaks ohtu vabadusele – valitsuse tegevusväli peab olema piiratud. Riigi peamine funktsioon on kaitsta meie vabadust, kindlustada seadus ja kord, jälgida eralepingute täitmist ja edendada konkurentsil rajanevat turgu. Riiklik sekkumine ühiskonda ja regulatsioon peaks olema minimaalne.
Erinevad liberaalid eelistavad erinevat vabadust. Hayek ja Friedman on negatiivse vabaduse pooldajad. Igal inimesel peaks olema võimalus ja vabadus teha seda, mida ise tahab, nii kaua kui ei sega teiste inimeste samasuguseid püüdlusi.
Rawls peab siiski vabadusest tähtsamaks õiglust, seega ei tauni teatavat vabaduse piiramist õigluse nimel.

27. M.Friedman
Milton Friedmani teooria taustaks on 1930/40ndad, mil üha suuremat mõju hakkasid avaldama vasakpoolsed ideed riigi positiivsest osast kogu ühiskonnaelu ja majanduse korraldamisel.
Friedman näeb riiki kui indiviidide kogumit ja valitsust meie vabaduse kaitsmise ja kasutamise vahendina. Riik peab kindlustama eraettevõtluse õitsengu. Vaba turg on mehhanism ,mis reguleerib end ise.
Vajadus valitsuse järele tekib sellepärast, et absoluutset vabadust pole võimalik saavutada. Inimeste vajadused võivad üksteisega vastuollu sattuda, ja kui see juhtub, peab ühe inimese vabadust piirama. Valitsus, mis tagab seaduse ja korra ja määrab omandiõigused, on meile vahend, et reguleerida omandiõigusi ja teisi majandusliku mängu reegleid.

28. Monetarism
Viidi sisse Briti majandusteadlase Karl Brunneri poolt aastal 1968, pisut hiljem hakkas seda populariseerima ka Milton Friedman. Oli suunatud Keynesianismi vastu, mis propageeris aktiivset riigipoolset majanduspoliitikat.
Kui üldse majanduses migagi viltu on, siis peamiseks süüdlaseks on inflatsioon. Rahamass tuleb kontrolli alla saada. Riigi eelarve tuleb hoida iga hinna eest tasakaalus.

29. monetarism
Suurbritannias leidis kajastust konservatiivse partei ideoloogias:
Vähendada inflatsiooni ja hoida see kontrolli all.
Vähendada riigi osa majanduses privatiseerimise tulemusena.
Vähendada a/ü osatähtust.
Vähendada riiklike väljaminekuid sotsiaalvaldkonnas.
Vähendada maksukoormust

30. Sotsialism
Sotsiaaldemokraatia sai alguse 19. sajandi lõpus - peaideoloogiks oli saksa poliitikateoreetik Eduard Bernstein, kes tuli välja evolutsioonilise sotsialismi ideega ja algatas markistlike ideede suure ümbervaatamise (revisjonismi). Põhiline erinevus kommunismist on sotsiaaldemokraatide seisukoht, et kapitalismi pahede vastu saab võidelda ka legaalsete (demokraatlike) vahenditega. Praktikas tähendaks see idee parlamendis demokraatlikel valimistel enamuse saavutamist ja siis vajalike reformide elluviimist. Bernstein arvas, et massilise demokraatia teke muudab mõttetuks proletariaadi diktatuuri idee, demokraatia ise viib sotsialismile. Samuti ei tunnistanud Bernstein katastroofile orienteeritud teooriat (idee proletariaadi revolutsioonist), kuna sotsialism ilma demokraatiata oleks ebasoovitav. Kommunistid ründasid neid sotsiaaldemokraatia seisukohti väga vihaselt. Lenin pidas sotsiaaldemokraate argpüksideks ning reeturiteks ja süüdistas neid sotsialistliku revolutsiooni saboteerimises.

31. Sotsid toetusid marksismile kuni 20 saj. keskpaigani
Marx võttis üle Hegeli dialektika-dialektilise arengu joon on katkendlikkus.Areng ei avaldu järkjärgulise evolutsioonilise kasvu kaudu.Vastupidi,asjade pealispinna all avastame vastuolude kuhjumise.Teatud hetkel vastolud varisevad kokku ja me liigume äkitselt uuele kvalitatiivsele tasemele. Arengus on alati teatud katkemine, ebajärjepidevus.

32. K.Marx
Marx rakendas dialektikat ajaloole ja ühiskonnale eesmärgiga esile tõsta kahte põhiideed:
1) Ühiskondlike nähtuste vastastikust sõltuvust.
2) Sotsiaalse konflikti- vastuolude tähtsus arengu põhjusena.
Propageeris majandusliku determinismi- majanduslikud suhted determineerivad poliitika.
Riigi majanduslik baas determineerib pealisehituse (ideoloogia, seadused, moraal, kunst)

33. Dialektika kasutamine Marxi poolt
Klassivõitlus on ühiskonna peamine liikumapanev jõud.
Vastuolu tootmisviisi ja tootmissuhete vahel.Paratamatu pinge asjade tootmise ühiskondliku iseloomu ja töö produkti erakapitalistliku omastamise vormi vahel (ekspluateerimine,lisaväärtuse loomine)‏
Vastuolu ideoloogia (pealisehituse) ja sotsiaalse reaalsuse vahel. See pinge viib lõpuks revolutsioonile

34. K.Marx
Riik on klassihuvide st. valitseva klassi teenistuses. Poliitiline süsteem on ülemklassi poolt loodud struktuur alamklassi ekspluateerimiseks.
Riik olemaks püsiv viib ellu ka alamklasse soosivaid poliitikaid võitmaks toetust või tagamaks neutraalsust süsteemile.
Klassikonflikt kaob vaid siis kui jõuame klassideta ühiskonda, kus riik esindab ja teenib võrdselt kõiki kodanikke.

35. Klassikalise sotsialismi väärtused
Klassikalise sotsialismi elementideks on: kollektivism (indiviid on ühiskonna osa ning inimene saab tõeliselt eksisteerida vaid kollektiivi liikmena) vendlus (ühtne inimloomus ja kuulumine ühiskonda nõuab keskendumist koostööle,mitte niivõrd konkurentsile ja konfliktsusele), sotsiaalne võrdsus (keskne väärtus, mis tagab ühiskonna stabiilsuse ja ühtsuse, tagajärgede, mitte niivõrd võimaluste võrdsus),

36. Klassikalise sotsialismi väärtused
lähtumine vajadustest (jõukust ja tulu jaotada mitte lähtuvalt panusest ,vaid indiviidi vajadustest), sotsiaalne klass (lähtuvalt suhtest tootmisvahenditesse on ühiskond jagunenud klassideks, klasside ebavõrdsused tuleks kaotada)‏
Domineeriv ühisomand (vahend sotsiaalse ebavõrduse kaotamiseks)‏

37. Muutused pärast II MS.
Peale Teist maailmasõda on sotsiaaldemokraatias toimunud põhimõttelised muutused: sotsialismist ja kommunismist on pidevalt kaugenetud, on jõutud arusaamale, et laiaulatuslik majanduse natsionaliseerimine pole enam otstarbekas. Eesmärgiks on seatud demokraatlikel alustel funktsioneeriv heaoluühiskond. Oluliseks on peetud ka kõlbeliste väärtuste arengut. Pöördepunktiks oli Saksa sotsiaal-demokraatide SPD Bad Godesbergi programm(1959)‏.

38. Tänapäeva sotsiaal-dem.
Sotsiaaldemokraatiat iseloomustavad: Protest kapitalismi poolt tekitatud materiaalse vaesuse ja füüsilise viletsuse vastu (tööpuudus). Suurem tähelepanu ühiskondlikule heaolule, hoolitsemine mis tahes põhjustel puudust kannatavate, rõhutute või õnnetute eest. Usk võrdsusesse ja klassideta ühiskonda, soov anda töölistele nende õiglased õigused ning vastutusrikas positsioon töö juures. Ametiühingute kui töötajate huvide eest seisjate tähtsuse rõhutamine. Vendluse ja koostöö ideaal ning võistlusantagonismi (leppimatu vastasseisu) kõrvaleheitmine,valitseb solidaarsus.

39. Korporatiivsus
Sotsiaaldemoraatlikus riigis on kõrge korporatiivsus.See tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et palgaläbirääkimised on kolmepoolsed- riik, tööandja ja töövõtja ning sünergia nende kolme vahel on väga suur.Kõrge korporatiivsuse näitaja on samuti märk sellest, et iga osapool on võrdne teisega ja ühiskonnas valitseb solidaarsus.

40. Kolmas tee
Kujutab endast sotsiaaldemokraatia ümberkujundamist 1990 ndate aastsate lõpust tulemaks toime muutunud sotsiaalsete ja majanduslike ja poliitiliste tingimustega eriti Lääne Euroopas, kus sellega on tegelenud Suurbritannias Tony Blairi ja Saksamaal Gerhard Schödleri valitsus. Kujutab endast sotsiaaldemokraatliku doktriini ümberkujundamist globaliseerumisele ja teadmistepõhisele majandusele vastavaks. Kontseptsiooni aluseks on T.Blairi ja G.Schödleri manifest “Kolmas Tee”, milles pannakse paika ideoloogia eesmärgid : sotsiaalse õigluse eest seismine, kodanikuvastutuse realiseerimine õiguste läbi, turudünaamika pooldamine, riigi rolli ümberdefineerimine turu suhtes, rahvusüleste mehhanismide arendamine Euroopa tasandil.
“ Kolmas tee kujutab endast programmi muutunud reaalsuse jaoks”(Blair,Schödler,2000)‏

41. Kolmas tee üritab leida vahepealset maailmas valitsenud kahe ebaõnnestunud poliitilise filosoofia-sotsialismi ja turufundamentalismi vahel. Marksism ebaõnnestus, kuna valitsus ei suuda kõiki turge kontrollida, samas aga ei olnud võimalik ka täielikult vaba turumajandus, kuna kõike ei saa ühiskond turu võimusesse jätta. Kolmanda tee peamise ideoloogi Cambridge,i ülikooli prof.Anthony Giddensi järgi peaks kolmas tee säilitama põhihuvi sotsiaalse õigluse vastu, nõustudes samal ajal sellega, et vasak-parempoolsuse huviorbiidist kõrvale jäävate küsimuste hulk on suurem kui kunagi varem.
Ideoloogilised eelarvamused tuleks kõrvale jätta võttes arvesse globaliseerumise ja teaduse-tehnika mõjusi ühiskondlikule progressile.Investeerida tuleks inimkapitali ja innovatsiooni, võim tuleks delegeerida madalaimale võimalikule tasemele.

42. Konservatism
Termin 'konservatism' tuleneb ladina keelest (conservativus: säilitav, alalhoidev). Konservatism poliitilise vooluna tekkis 18. sajandi lõpus algselt vastukaaluks Suurele Prantsuse revolutsioonile. Ideoloogia teoreetilised alused sõnastas Briti mõtleja Edmund Burke oma teoses "Vastukajasid Revolutsioonile Prantsusmaal".
19. sajandi alguses oli konservatism pigem tagurlik nähtus,
üritades vana ühiskonda nö. “konserveerida.” 20. sajandil aga võtsid konservatiivid üle paljud liberalismi seisukohad. Konservatismi eristab liberalismist peamiselt tema alalhoidlikus, samuti ei pooldata äärmuslikku demokraatiat ja individualismi, mõnevõrra enam aktsepteeritakse riigi sekkumist majandusse ja ühiskonnaellu. Konservatism rõhutab ka rahvuse ja rahvuslike huvide tähtsust ning kristlikes maades toetab kiriku mõjukamat rolli ühiskonnas.

43. Konservatismi iseloomulikud jooned:
Orgaanilisus. Tegemist on siin võrdlusega ühiskonna ja elusorganismi vahel. Sellega tahetakse näidata, et riik on vastastikku sõltuvate osade ühtsus. Nii nagu kogu organismi elu on tähtsam kui tema koostisosade oma, on ühiskonna heaolu tähtsam koostisosade (indiviidid, sotsiaalsed kihid, huvigrupid) omast. Selle kinnituseks sobib fraas, et "tervik on suurem kui tema üksikute osade summa". Tulenevalt orgaanilisest ühiskonnakäsitlusest pooldab konservatism “step by step” arengumudelit, mitte aga kiireid ja järske muutusi. ûldisemalt tähendab see, et muutuste ja üldse kõikvõimalike elunähtuste puhul püütakse vaadelda nende mõju kogumis tervikuna, mitte kontekstist väljakistult.

44. Ebavõrdsus.
Konservatism usub inimeste loomulikku ebavõrdsust. Indiviidid erinevad andekuse, mõistuse, huvide ja iseloomu poolest. Ollakse seisukohal, et nii privileegid kui ka kohustused tuleb jagada erinevate inimeste vahel ebavõrdselt. Sellest tulenevalt peaks ideaalis riiki valitsema väikesearvuline aristokraatlik eliit kvalifitseeritud ja pädevaid indiviide. “Noblesse oblige” (seisus kohustab) on olnud Briti konservatiivide juhtmõte. Vastupidiselt demokraatlikele teooriatele, mis samuti tunnistavad ebavõrdsuse fakti, tahab konservatism, et need, ebavõrdsused kajastuksid üsna jäigas sotsiaalses kihistumises: igaüks võtab ühiskonnas sisse oma võimetele ja omadustele vastava positsiooni.

45. Traditsionalism.
Konservatiivide jaoks on väga oluline ajalooline järjepidevus ja olemasolevate vaadete, struktuuride ja traditsioonide säilimine läbi aegade. "Kehtivad institutsioonid on head, sest nad on vanad," väidavad nad.
Eriti väikeriikides kaasneb traditsionalismiga ka tugev rahvusliku eripära rõhutamine. Konservatiivid on veendunud, et rahvuslik ühtsus tugevdab riiki ja ilma selleta pole indiviididel tuleviku.

46. Võim.
Konservativism tunneb suurt respekti legaalse, konstitueeritud (sätestatud, määratud) võimu suhtes. Valitsemine peaks toimuma riigi institutsioonide kaudu, kusjuures indiviididel on vaid institutsioone hoidev roll. Riik on institutsioonidest kõrgeim ja ta peab olema tugev. Kodanikel on kohustus riigi nõudmistele alluda, sest vabaduse tagatiseks on seaduslikkus ja kord, mis on saavutatav üksnes riigi poolt. Samas pooldatakse riigi mitte ulatuslikku sekkumist, tunnustatakse ja pooldatakse subsidaarsust: kõik otsused tuleb langetada nii madala tasandil kui võimalik ja seal, kus see on kõige loomulikum.(põhimõte, mis on tänses Euroliidus aluseline.)‏

47. Sotsiaalne pessimism
Inimene ei ole loodud täiuslikuna, konservatiivid on sotsiaalsed pessimistid: usutakse, et omakasupüüdlikkus, irratsionaalsus ja agressiivsus on paratamatult inimloomusega kaasaskäivad nähtused. Seega tuleb indiviidide instinkte ja vastavaid emotsioone piirata. Nendeks piirajateks on traditsiooniline perekond ("lastetuba"), kool, kirik ja riik.

48. Kiriku ja riigi liit.
Konservatism sisaldab endas tavaliselt klerikalismi- kiriku ja riigi läbipõimumist. Ühiskonna orgaanilisuse tõttu näeb konservatism tihedat sidet poliitika, moraali ja religiooni vahel. Seega ei pea ka kiriku ja riigivõimu institutsionaalne lahusus olema rangelt piiritletud.

49. Tänapäeva iseärasused
Gerd Klaus Kaltenbrunner: Liberalismi aeg on ümber,me oleme jõudnud post- liberaalsesse ajastusse.
6 printsiipi peaksid olema juhtmõtteks:
Ajalooline pärand ja kultuuritraditsioon
Stabiilus koos väikseima majandusliku juurdekasvuga (keskkonna huvides)‏
Riigi autoriteet,kord,hierarhia,seadustatud vabadus, pessimism inimese suhtes,kuna ta on laisk

50. Tänapäeval 5 eri suunda
Traditsiooniline konservatism (tavad, traditsioonid) E.Burke
Romantiline, tagasi pöördumine iidsete tegevuste juurde (näit. maa harimine)‏
Paternalistlik- Noblesse oblige”-seisus kohustab (Briti konservatiivid)‏ ühiskonda juhtida
Liberaalne K- klassikaline liberalism(individualism,isiksuse õigused,negatiivne vabadus,õhuke riik)

51. Feminism ja Ökologism
Miks just viimased kaks? Esiteks, seepärast, et mõlemate näol on tegemist uute ideoloogiatega, mis tekkisid 60 –ndatel suuresti tänu uutele sotsiaalsetele protesti liikumistele, teiseks, just need ideoloogiad on praktikas osutunud kõige kiiremini arenevaiks ärgitades ühiskonnas laiemat diskussiooni. Mitmed uued parteid ja liikumised ähvardavad tõsiselt segi paisata aastakümnete jooksul tekkinud status quo,d poliitilises süsteemis.

52. Feminism
Feminism on ideoloogia, mis taotleb naiste võrdset kohtlemist meestega tulenevalt nende ühisest loomusest vabade inimestena. Oluliseks teemaks feminismi puhul on see, kas naine (arusaam naiseks olemiseks) on loomu poolest bioloogiliselt determineeeritud või on arusaam sellest sotsiaalselt konstrueeritud. Tavapärane vastus sellele on,et inimestel on nii biloogiline sugu (sex), kui ka ühiskonna poolt kunstlikult konstrueeritud soolised eripärad. Alates feminismi tekkest 19 sajandi esimesel poolel kuni esimese feminismi laine lõpuni 1920-ndatel aastatel olid peamised probleemid, mille vastu ja lahendused, mille eest feminismi pooldajad võitlesid, seotud peamiselt poliitika ja majandusfääriga(naiste kaasatus).

53. Feminism
Olulisemaks saavutusteks selles perioodis võib nimetada koos vasakparteidega valimisõiguse saavutamist, ehki riigiti oli viimase saavutamine äärmiselt erinev. Sveitsis, näiteks, kehtestati universaalne valimisõigus alles aastal. Teise laine ajal, mis sai alguse 1960-ndatest laienes feminismi haare poliitika valdkonnas majanduse, kultuuri, psühholoogiliste ja isegi lingvistiliste teemade suunas

54. Feminismi saavutused ja väljundid.
Võrdõiguslikkuse temaatika on sügavalt juurdunud meie põhjanaabrite poliitilises kultuuris-soo kvoodid nii kohalikel kui ka üldriiklikel valimistel. Rootsis vastutab iga minister selle eest, et tema valdkonda puudutavad küsimused saaksid analüüsitud ka läbi soolise võrdõiguslikkuse prisma. Eksisteerib ka eraldi võrdõiguslikkuse minister, kes vastutab selles aspektis kogu seadusandluse eest.
Soome kohaliku omavalitsuse töötajatest peaksid 40% töötajatest olema naised. (Radikaalne,kultuuriline,sotsialistlik F)‏

55. Ökologism
Kuigi keskkonnahoidlik mõtteviis on iseenesest vana, peetakse ökologismi suhteliselt nooreks ideoloogiaks, mis muutus aktuaalseks 1960 ndail ja saavutas 1970,ndail maailmas suure populaarsuse, seda samaaegselt feminismiga. Mõlema ideoloogia puhul ei ole vaibumise märke tänaseni märgata.

56. Mõiste ökologism tähistab poliitilisi ideid ja liikumisi, mis tegelevad keskkonnaküsimustega ja nõuavad tööstusühiskondade radikaalset ümberkorraldamist. Sageli nimetakse ökologismi roheliseks või ökoloogiliseks mõtteviisiks. Ökologismi põhieesmärgiks on ökoloogiline tasakaal, mis on tegelikult omane puutumatu loodusele. Tänapäeva tööstusühiskond on ökoloogilist tasakaalu tugevasti kahjustanud-loodusvarad on lõppemas, inimeste elustiil ja tehnoloogia kahjustavad keskkonda. Tasakaaluühiskonda jõudmiseks tuleb ühiskonda muuta läbi rahumeelse tegevuse- demonstratsioonide, boikottide, alternatiivprojektide, streikide organiseerimise kaudu. Rohelised nõuavad tuumaenergia tootmise kohest lõpetamist, pehme tehnoloogia-biokütus jne. kasutusele võtmist, produkti korduvkasutamist, käsitöö ja kohaliku produktsiooni arendamist.

57. Roheline ideoloogia
Sageli kasutakse ebakonventsionaalset poliitilist käitumist- st. blokeeritakse maanteid, elatakse telkides, tiirutakse kummipaatides ümber naftatankeri jne. Ökologism jaguneb paljudeks spetsiifilisteks suundadeks: liberaalne, autoritaarne (ökofasism), radikaalne ökoloogia- ökoanarhism, ökosotsialism, bioregionalism, ökofeminism.

58. Eri suunad on taandatavad kolmeks
Antropotsentrism-inimkeskus.Human being are the sole criterion,what is valuable and of what can value.Ilma inimeseta on loodus mõtetu.
Ökotsentrism-Riiklik tugev keskkonnapoliitika. Kuidas riik reguleerib,lahendab keskkonnaprobleeme, kas riik üldse seda piisavalt väärtustab?
Deep Ecology-Sügav ökoloogia- looduskesksus,
keskonna puhtus, looduslik harmoonia on kõige tähtsam, inimtegevus tuleks sellele allutada, inimene on vaid tühine osa loodusest.

59. Äärmuslikud vormid
Tolereeritakse aidsi,näljahädasi, katastroofe, kuna need aitavad säilitada loodusliku tasakaalu.
Öko-fasism: Rahvastiku juurdekasvu vältimiseks tuleks rakendada üleüldist steriliseerimist.Sõdades pole mitte midagi halba.

60. Iseärasus
Analoogne hargnemine ja sisemine paljusus on iseloomulikud eranditult igale ideoloogiale, ent ökologismi juures hämmastab erinevuste diapasoon ja pakutavate lahenduste ulatus eriliselt. Ainus asi, mis annab üldse alust ökologismist kui mingist tervikust rääkida, on looduskeskkonna jätkusuutlikkuse nõue.
nagu traditsioonilised institutsioonid, tavad ja järjepidevuse.