1. Kriisipsühholoogia Kaia Kastepõld-Tõrs
Tartu Ülikool, psühholoogia instituut
TÜK Naistekliinik; Psühhiaatriakliinik

2. Koolituse kava
I päev
Sissejuhatus kriisi- ja katastroofipsühholoogiasse. Kriisiteooriad.
Kriisi tunnused; kriisireaktsioonid, ealised iseärasused.
Post-traumaatilise stressi häire – ajalugu, sümptomid, dünaamika. Muud psüühilised häired, mis võivad kaasuda traumaatilise kogemusega.
II päev:
Kriisinõustamise tehnikad ja võtted:
Kriisiinterventsioon, teraapiate tehnikad (nt PTSD puhul);
Debriefing (ajalugu, põhimõtted, poolt ja vastu argumendid; mudelid).
Lein ja psühholoogiline abi leinaprotsessis.

3. Sissejuhatus kriisi- ja katastroofipsühholoogiasse. Kriisiteooriad.
I teema
Sissejuhatus kriisi- ja katastroofipsühholoogiasse. Kriisiteooriad.

4. Sissejuhatus kriisi- ja katastroofipsühholoogiasse
Algus 60-ndate lõpust, 70-ndate algusest.
Miks inimene satub kriisi?
Kuidas defineerida kriise ja katastroofe?
Kriisi läbimise dünaamika.
Kriisiinterventsioon.
Kliiniline psühholoogia, psühhiaatria –
Posttraumaatline stressihäire (PTSD)

5. Kriisiinterventsiooni globaalne tähendus
Kriisiinterventsioon on alates 1900 aastast üks kolmest revolutsioonilisest nähtusest vaimse tervise valdkonnas:
Freud ja alateadvus
Psühhotroopikumide kasutuselevõtt 1950-ndatel
Kriisiinterventsioon 1960-ndatel

6. = normaalne reaktsioon ebanormaalsele sündmusele
Kriis - situatiivsetest, arengulistest ja/või sotsiaalsetest ressurssidest tulenev akuutne emotsionaalne ärritus-seisund, mille tagajärjeks on ajutine võimetus toime tulla tavapärase probleemilahenduse käitumise mõttes.
= normaalne reaktsioon ebanormaalsele sündmusele
= kestab reeglina 6 nädalast 7 kuuni

7. Kriisi tunnused: lühiajalisus ennast-piiravus (self-limiting)
alati on olemas ajendav (eelnenud) sündmus
tajuprotsesside subjektiivsus
kontrolli kaotus
kognitiivne funktioneerimine pärsitud
emotsionaalne ülekoormatus
tavapärased toimetuleku mehhanismid enam ei toimi

8. Eesmärk = tasakaalu taastamine ehk homoöstaas Kriisi teket mõjutab:
Kriisi aluseks:
ellujäämise-instinkti väljendus
või psühholoogiliste vajaduste puudujääkide väljendus
Eesmärk = tasakaalu taastamine ehk homoöstaas
Kriisi teket mõjutab:
sündmuse tähtsus inimese jaoks
inimese hetke-meeleolu sündmuse aset leidmise momendil
sündmuse interpreteerimise laad

9. Müüdid kriisi kohta: Kriisis olev inimene kannatab vaimuhaiguse all.
Kriisis olev inimene ei suuda ennast ise aidata. (kontrolli lookus!)
Kriisis olevat inimest saab efektiivselt aidata vaid psühhiaater või kõrgelt haritud terapeut.
Kriisiinterventsioon on psühhoteraapia vorm. (ta kasutab küll osaliselt samu tehnikaid, kuid ei ole võrdväärne psühhoteraapiaga). Kriisiinterventsioon ja nõustamine eristatakse funktsiooni ja eesmärgi poolest. Esimene neist on vahetu probleemi kiire lahendamise katse. Ohvrile pakutakse seda, mida ohver enesele pakkuda ei suuda (emotsionaalne ja füüsiline toetus).

10. Seega, tuleb arvestada, et:
Kriisis olevad inimesed on põhimõtteliselt normaalsed diagnoositava haiguse suhtes, isegi kui nad on kõrge pinge ja ärevuse seisundis.
Kriisis olev inimene on oma loomuselt sotsiaalne olend ja elab spetsiifilises kultuuri keskkonnas. Seetõttu ei saa tema psühholoogilisi reageeringuid ebatavalistele sündmustele mõista täpselt ilma teadmata tema sotsiaal-kultuurilist tausta.
Kriisis olevatel inimestel on põhimõtteliselt olemas soov ja võime ennast ise aidata, kuigi see võime võib olla olude sunnil teatud tasemeni pärsitud.

11. KRIISITEOORIAD
Emotsionaalne töötlus (emotional processing; Rachman, 1980)
Õppimise teooriad
Õpitud abituse teooria (M. Seligman)
Biokeemiline etioloogia (van der Kolk)
Informatsioonitöötlusteooria (Horowitz)
Sotsiaal-kognitiivne lähenemine (Janoff-Bulman; Perloff)
Evolutsiooniline lähenemine (Marks, Nesse)

12. Emotsionaalne töötlus (Rachman, 1980)
emotsionaalse töötlemise tagajärjel "neelatakse" emotsionaalne reaktsioon alla, nii et häiriva stiimuli esinemisel ei teki enam liiga tugevat emotsionaalset reaktsiooni.
teatud faktorid (stiimulid, isiksuseomadused, seisundi tunnused, aktivatsiooni faktorid) põhjustavad raskusi emotsionaalses töötlemises.
kui stiimul on ennustatav, kontrollitav, isik on kõrge enese-tõhususe tundega, lõõgastunud ja oskab vajadusel kontrollitunnet suurendada, siis ei pruugi raskusi emotsioonide töötlemisel esineda.
kui stiimul on äkiline, intensiivne, ohtlik, kontrollimatu ja ennustamatu, inimesel on kõrge neurootilisus, on väsinud, siis võib emotsionaalne töötlus olla häiritud.

13. Õppimise teooriad
Posttraumaatilisi reaktsioone vaadatakse kui trauma ajal toimunud klassikalise tingimise protsessi tagajärge: hirmu ja traumaatilise stiimuli vaheline kujuneb tingitud seos, mida hoiavad alal traumaga seonduvate mälestuste ja situatsioonide vältimine.

14. Õpitud abitus
pideva stressori ilmnemisel välja kujunev kontrollitunde kadu
teadmine, et tegutsemine on kasutu,
kujundab: motivatsioonilise defitsiidi:
algse vältimise reaktsiooni ebaõnnestumine kognitiivse defitsiidi:
võimetus kasutada ära juhuslikke edukaid vältimise reaktsioone emotsionaalse defitsiidi:
passiivne šoki talumine.

15. Informatsioonitöötlemise teooriad
indiviididel on vaimsed mudelid ehk skeemid maailma ja enda kohta, mida nad kasutavad sissetuleva informatsiooni interpreteerimiseks.
seesmine ajend sobitamaks vaimseid mudeleid käesoleva informatsiooniga – completion principle ("lõpetatuse/viimistluse printsiip").
Traumaatiline sündmus pakub indiviidile informatsiooni, mis on sobimatu seniste skeemidega. See inkongruentsus annab aluse stressireaktsioonidele, mis nõuavad olemasolevate skeemide ümberhindamist ja -kujundamist.
Kuna traumaatilised sündmused eeldavad massiivseid skeemi muudatusi, siis võtab täielik integratsioon ja kognitiivne töötlus omajagu aega. Selle aja jooksul kaldub aktiivne mälu emotsionaalset distressi tekitanud traumaatilise sündmuse representatsioone kordama.
et vältida emotsionaalset kurnatust, toimivad piiravad ja soodustavad protsessid kui tagasiside süsteemid informatsiooni voo moduleerimiseks.

16. Sotsiaal-kognitiivne teooria
Janoff-Bulman (1985, 1989, 1992) - posttraumaatilise stressi tekkimine on suuresti seotud baasiliste eelduste rikkumisega, mis ohvril on enese ja maailma kohta (omased indiviidile ja baasilised inimese haavatavuse kohta; nt õnnetused on sagedased, kuid need ei juhtu minuga).
Perloff (1983) - inimestel on kalduvus hinnata tõenäosust haigestuda, sattuda kuriteo ohvriks või õnnetusse enda puhul madalamaks
Haavatavuse tunne on seotud kolme tuumuskumusega:
maailm on heatahtlik
maailm on mõistuspärane, ehk loogiline
enese väärtuse tunnustamine.
Õiglus ja ausus kõige olulisemad uskumused.
Lerner (1975, 1980) õiglase maailma hüpotees - inimestel on vajadus uskuda, et elavad maailmas, kus inimesed saavad seda, mida nad on ära teeninud ja väärivad seda, mida nad on saanud. See võimaldab inimesel tajuda füüsilist ja sotsiaalset keskkonda stabiilse ja korrastatuna.
Enesetaju (Janoff-Bulman, 1885, 1989, 1992): uskumus endast kui väärtuslikust, korralikust inimesest. Ohvristumine seab selle uskumuse kahtluse alla. Aluseks õiglase maailma uskumus.

17. Dual representation theory (Brewin, Dalgleish,Joseph, 1996)
Sensoorne sisend satub nii teadvustatud kui teadvustamata töötlusse.
teadvustatud kogemus traumast (verbaalselt juurdepääsetav teadmine; VAM)
verbaalselt mitte juurdepääsetav teadmine, mis viitab laialdastele mitte-teadvustatud protsessidele, millele pääseb juurde automaatselt siis, kui inimene satub sellisesse konteksti, kus füüsilised tunnused või tähendused on sarnased traumaatilisele sündmusele (situatiivselt juurdepääsetav teadmine; SAM).
SAM-is on salvestatud tingitud emotsionaalne reaktsioon trauma ajal (nt hirm, viha vms), selle kõrval on veel sekundaarne emotsionaalne reaktsioon, mis johtuvad trauma tagajärgedest ja mõjudest.
Trauma emotsionaalne töötlemine sisaldab kahte komponenti: SAM-i aktiveerimine (kognitiivne ümberkohanemine) ja (VAM-is) teadlikult otsida tähendust ja seletusi toimunule.

18. Traumareaktsioonide bioloogiline alus
Selye´ “general adaptation syndrome”: ärritus, vastupidamine, kurnatus. ANS ja endokriinsüsteem (stressihormoonid).
Cannon (1914) “fight or flight”
Adrenaliin ja noradrenaliin – suurendavad vererõhku, südame löögisagedust, hapniku omastamist, hingamissagedust, veresuhkru taset. Rohkem seotud “flight”-reaktsiooniga (ülemäärane valvsus, ehmumine, hirm, autonoomne ärritus)
Serotoniini madal tase – ülemäärane emotsionaalne ärritus (erutuvus, ärrituvus, impulsiivsus) – “fight”reaktsioon
Madal kortisooli tase (Yehuda et al)
Kõrgenenud endorfiinide vabanemine toob kaasa immuunsüsteemi funktsioneerimise pärsituse (krooniline dissotsieerimine?)
Locus coeruleus (fight-flight reaktsiooni vahendamine; noradrenaliin); Hippokampus (deklaratiivne mälu – sõnadega vahendatud kogemus, seoste loomine stiimulite vahel; kõrge kortikosteroidide tase kahjustab H-st); Amügdala (sensoorse ja motoorse info kooskõlastamine, emotsionaalsed reaktsioonid; kesktuum – tingitud emotsionaalsed seosed); neo-korteks – sisendi interpreteerimine; enamus emotsionaalseid reaktsioone on kompleks-stiimulid.

19. Kriisi tunnused; kriisireaktsioonid, ealised iseärasused.
II teema
Kriisi tunnused; kriisireaktsioonid, ealised iseärasused.

20. Õnnetusjuhtumi mõju psüühikale võib olla erinev:
10-30% säilitavad rahu, selge pea ja suudavad tõhusalt ja sihipäraselt käituda
75% on šokis, seaduses.
10-25% on hüsteerias, segaduses, paralüseeritud hirmust. See grupp vajab kohest sekkumist. (Hoff, 2001)
Kriisis olev inimene on emotsionaalselt endast väljas;
Võimetu lahendama probleeme senisel moel
20% tugev šokireaktsioon, kõigile nähtav;
60% vaevused, mida märkab vaid kogenud silm
20% ei ole juhtunust eriti puudutatud
Baasilised vajadused on häiritud (psühholoogiline ja füüsiline heaolu).
Erinevat tüüpi füüsilised traumad võivad olla seotud spetsiifiliste psühholoogiliste ja psühhiaatriliste probleemidega

21. Kriisi-tundlike inimeste profiil (Parad, 1965):
Isiksusehäire
Vähesed toimetulekuoskused ja strateegiad
Raskused oma kogemustest õppimisel
madal enesehinnang
Ebastabiilsus töökohtade hoidmisel
Nõrk majanduslik toimetulek
Sõprade (=sotsiaalse toetuse) vähesus või puudumine
Ainetest sõltuvus
Probleemid seadusega
Impulsiivsus
Kõik-või-mitte-midagi mõtlemine
Krooniline kriis
Sagedaste ja lahendamata kriiside esinemine
Sagedased õnnetused
Krooniline või käesolev vaimse tervise probleem (nt PTSD, depressioon, paranoia, ärevus, OCD)

22. Kriisis oleva inimese ära tundmine:
ära tundmine sõltub:
sekkuja teadlikkusest ohvri verbaalse ja mitteverbaalse eneseväljenduse suhtes
sekkuja tunnetuslikud võimed
 erinevad inimesed võivad kriisist erineval moel märku anda:
nuttes, välja pursates, seletades
endasse tõmbudes, depressiooni langedes, või mõlemad
kui on võimalik, siis on soovitav koguda infot kannatanu pere ja sõprade käest tema kriisieelse käitumise kohta ja häirete kohta, samuti ka ebaefektiivse toimetulekuviiside kohta.

23. Näiteid kriisis oleva inimese kohta:
hämming: “ma ei ole kunagi end nii tundnud”
oht: “ma olen nii närvis ja hirmul”
segaduses: “ma ei suuda selgelt mõelda”
ummik: “ma olen ummikus, miski ei aita”
hulljulgus/meeleheide: “ma pean midagi ette võtma”
apaatsus: “mitte miski ei aita mind”
abitus: “ma ei tule endaga toime”
meeleheide: “ma vajan kohe abi!”
ebamugavus: “ma tunnen end õnnetuna, väsinuna ja rahutuna”

24. Kriisis oleva inimese hindamine:
kriisi ennustatavus
üldised taustküsimused
normid – kas nende järgi saab ennustada kriisi?
Hindamise tasemed:
I kas on ilmset või potentsiaalset ohtu elule?
II kas isik on võimeline funktsioneerima endale tavapärases keskkonnas?

25. Mõned signaalid, mida kriisis inimene teistele saadab:
raskused oma tunnetega toimetulekus
suitsidaalsed või ühiskonnaohtlikud tendentsid
alkohol ja narkootikumid
probleemid seadusega
võimetus kättesaadavat abi efektiivselt kasutada …

26. Kriisireaktsioonide üldine mudel (Wainrib, Bloch, 1998)
Kognitiivne tasand: probleemi lahendamise võimed ja toimetuleku-mehhanismid on ajutiselt ülekoormatud.
Psühholoogiline tasand: ajutisele šoki-perioodile võib järgneda eitamine, segadus, hirm, kurbus, tuimus, uskumatus, erutuvs, rahutus. Psühholoogiline tasakaal on paigast ära.
Füsioloogiline tasand: üldised stressireaktsioonid nagu südamelöögisagedus, hingamisprobleemid, higistamine võivad ilmneda.

27. Ökoloogiline mudel
Inimene (demograafilised andmed, traumaeelne funktsioneerimine, trauma-taju, reageering traumale)
Sündmus (raskus, kestvus, sagedus, vägivaldsus)
Keskkond (sotsiaalne toetus, ühiskonna hoiakud ja väärtused, turvalisus)
Victims of violence program at Cambridge Hospital (Yassen,Harvey, 1998)

28. REAKTSIOONID KRIISILE
 Šokiperiood
 Reaktsiooniperiood
 Analüüsiperiood
 Uutele seisukohtadele jõudmise periood
Füüsilised, psühholoogilised, käitumuslikud, kognitiivsed ja vaimsed (spirituaalsed) reaktsioonid.

29. Šokiperiood võime arukalt mõelda ja tegutseda on nõrgenenud.
arusaamine olukorrast on puudulik.
puudulik aja- ja reaalsustaju.
Eemaletõmbumine
Agressioon (äkkviha või ebaadekvaatne naer; rünnak)..
Mõnikord võivad reaktsioonid olla ka tormilised: üliaktiivsus, liikumisraskused (justkui halvatud):
kehalised reaktsioonid (oksendamine, kõhulahtisus, külmavärinad, hingeldus jms),
paanika (põgenemine).
apaatia (afekti puudus; kangestumine).
Umbes 10-20% vigastatutest kogevad tugevat ärevust, ilma käitumise üle kontrolli kaotamata.
psühholoogiline amneesia.
ülim segasusseisund (acute confusional psychosis)

30. Reaktsiooniperiood
Pidev juhtunu kordamine (mälupildid, vestlus, kujutlused, aistingud jne).
Põgenemine – kalduvus teha midagi muud. Eitamine, alkoholi ja narkootikumide, ka ravimite kuritarvitamine, teistest eemaldumine.
Tormilised tunded on loomulikud: hirm, kurbus, süütunne, ahistus, depressioon.
intensiivsed mälupildid ja mälestused, mis tekitavad süütunnet ja/või hirmu
rahutus ja/või depressioon
juhtunust üha uuesti rääkimine
painajalikud unenäod ja/või unetus
iseenda ja/või teiste süüdistamine
narkootiliste ainete ja/või alkoholi kasutamine
eemaletõmbumine, püüe juhtunut unustada
Tunnete eest põgenemine, sh. eitamine, eraldumine
vajadus hoolitsuse järele.

31. Analüüsiperiood ohver hakkab olukorraga kohanema.
suudab keskenduda argiaskeldustele ja tunneb huvi tuleviku vastu.
See võib kesta koguni kuus kuud.
Trauma mõjutab siiski psüühikat ja nõuab inimeselt aktiivset tööd ja tähelepanu

32. Uutele seisukohtadele jõudmise periood
algab siis, kui kriisist on üle saadud.
Inimene loob läbielatu põhjal oma elule uued lähtekohad. Ta võib olla pärast kriisi hingeliselt kas tugevam või nõrgem.
Sellel etapil ei pruugi inimene enam tuge vajada

33. Tüüpilised laste reaktsioonid, sõltumata vanusest:
hirmud (seoses sündmusega)
huvipuudus kooli/lasteaia suhtes
regressiivne käitumine
unehäired ja painajad

34. I Eelkooliiga (1-5): pöidla imemine voodi märgamine
pimeduse või loomade kartmine
klammerdumine vanemate külge
hirmuunenäod
kõnehäired
isu muutused
üksi jäämise hirm
liikumatus
põie või soolestiku kontrolli kaotus või kõhukinnisus
oluliselt mõjutab vanemate reaktsioon!
Hüljatuse hirm!

35. II kooliiga (5-11) ärrituvus klammerdumine jonn
agressiivne käitumine koolis ja/või kodus
nooremate õdede/vendadega võitlus vanemate tähelepanu eest
hirmuunenäod, painajad, või pimeduse kartus
kooli vältimine
huvikaotus või kehv keskendumisvõime koolis
hirm langeda ise kannataja rolli
segadus
hüljatuse kartus
üldistunud ärevus
Kaotuse hirm ja regressiivne käitumine!

36. III teismelise eelne iga (11-14)
unehäired
isu muutused
mäss kodus
tüütute kohustuste täitmisest keeldumine
probleemid koolis (kaklemine, eemale tõmbumine; huvipuudus, tähelepanuotsiv käitumine)
somaatilised probleemid
huvi kaotus kaaslastega suhtlemisel
kartus saada ise kahju
pereliikme, sõbra või kodu ähvardava kaotuse hirm
viha
eitamine
üldistunud ärevus
Kaaslaste reaktsioonid olulised!

37. IV Teismelise iga (14-18) psühhosomaatilised reaktsioonid
peavalud ja pinged
isu ja une probleemid
terviseärevus
energilisuse vähenemine või suurenemine
apaatsus
huvi vähenemine vastassugupoole vastu
vastutustundetu käitumine, hälbiv käitumine, või mõlemad
vähenenud püüdlus vabaneda vanemate kontrolli alt
kehv keskendumisvõime
süü
kaotuse hirm

38. Lisa:
Trauma tüübid

39. Kriiside tüübid (Brammer, 1985)
Situatiivsed kriisid
Õnnetused, katastroofid
Loodus, inimese poolt tekitatud
Arengulised kriisid
elumuutused
Eksistentsiaalsed kriisid (nn sisekonfliktid, mis puudutavad tähendusi, seletusi; isiklikku vabadust jms)

40. Katastroofid Katastroofide läbi kannatanute arv tõuseb:
1960-ndatel hukkunuid ühes õnnetuses 750 maavärinate, 158 üleujutuste ja 88 tsüklonite kohta,
1970-ndatel 4871 maavärinate, 213 üleujutuste ja 2291 tsüklonite kohta.
Olulised aspektid: trauma tüüp ja raskusaste; sotsiaalne toetus; hindamine, atributsioon ja tähendus

41. Inimeste poolt põhjustatud katastroofid
võtmeaspektideks on ‘kontroll’ ja ‘tähendus’
Nn tehnoloogilised katastroofid
Sõda.
National Vietnam Veterans Readjustment Study (NVVRS) (Kulka jt, 1990).
15% veteranidest PTSD-ga (15 ja enam aastat peale sõda)
8,5% naisveteranidest PTSD-ga
1/3 meestest ja 1/4 naistest on põdenud PTSD-d mingil momendil
pool miljonit Vietnami veterani põeb olemasolevat PTSD-d

42. “elu kriisid”
tavapäraselt on tegemist staatuse muutusega, ja sellega kaasnevad teatud rituaalid (nt abiellumine), mis toovad kaasa suurenenud tähelepanu neile sündmustele ning suurendavad seega stressi.
Üleminekuajad kui “kriitilised” eluetapid - pöördepunktid, mille käigus:
muutub sotsiaalne roll,
muutub ettekujutus enesest
Kriiside tekke üheks mehhanismiks on staatuse ja rolli ambivalentsus.

43. Üleminekuperioodi muutumine kriisiks sõltub:
mida inimene ise teeb, et end selleks ette valmistada
pöördepunktide ajal olemasoleva sotsiaalse toetuse olemus ja ulatus
kõrvaliste kriitiliste sündmuste esinemine elu kriitilises faasis

44. Elu kriisid: Sünnitus, vanemaks saamine, olemine Lähisuhted
Tööalased muutused, pensionile jäämine
Elukohaga seotud muutused
Keskiga, vanadus
Haigused, puuded
surm

45. III teema
Post-traumaatilise stressi häire – ajalugu, sümptomid, dünaamika.
Muud psüühilised häired, mis võivad kaasuda traumaatilise kogemusega.

46. Emotsionaalse stressiga vahetult seotud psüühikahäired on RHK-10-s käsitletud blokis F4 koos muude ärevushäirete, dissotsiatiivsete ja somatoformsete häiretega.
need häired ilmuvad alati selges ajalises seoses stressoorse elusündmusega.
muude psüühikahäire (nt. obsessiiv-kompulsiivse häire) ägenemine emotsionaalse stressi foonil ei ole käsitletav kohanemishäirena
kui stressoorne elusündmus vallandab mõne muu psüühikahäire, siis ei saa tekkinud häiret käsitleda kohanemishäirena

47. PTSD ajalugu
Itaalia alpides laviin, milles kolm naist jäid lumevangi 37 päevaks. Ühe naise haigusloo kirjeldus = PTSD
Londonis nn Suure tulekahju järelmõjud (Samuel Pepys kirjeldus psühholoogilistest sümptomitest)
I MS - närvivapustus (shell shock; pideva pommitamise tagajärjel tekkinud).
II MS ajal - pakuti välja uusi termineid: post-trauma sündroom (Kardiner, 1941); traumatofoobia (Rado, 1942); sõja neuroos (Grinker & Spiegel, 1943).
termin PTSD viidi ametliku diagnoosina sisse

48. Posttraumaatiline stresshäire
kui hilinenud reaktsioon inimest psüühiliselt äärmuslikult traumeerivale elusündmusele.
esinemissagedus populatsioonis on umbes 5% (meestel) - 10% (naistel).
Riskirühmad: sõjaveteranid, kuriteoohvrid, liiklusõnnetuste ohvrid, katastroofiohvrid.
Traumaatiliste sündmuste eluea jooksul esinemissagedus on naistel 51,2% ja meestel 60,7%
Häire selget defineerimist raskendab sage segunemine selliste probleemidega nagu depressioon ja ainete kuritarvitamine

49. Tüüpilised haigustunnused
trauma korduva läbielamise episoodid pealetükkivate kujutluste ja unenägudena
püsiv emotsionaalne tuimenemine (anhedoonia)
teistest inimestest eraldumine.
tavaline on ärevuse ja hirmutunne traumat meenutavate objektide, tegevuste suhtes ning nende vältimine.
traumat meenutavate objektide ja situatsioonide vältimine
traumat meenutava stiimuli toimel võivad vallanduda ägedad dramaatilised hirmu- paanika- ja agressioonipuhanguid ja/või trauma ajal esinenud käitumise kordumist
vegetatiivne hüperaktiivsus koos ülivirguse, tugeva ehmumisreaktsiooni ja insomniaga.
sageli liituvad eelnevate sümptomitega ärevus ja/või depressioon ning ka suitsiidimõtted

50. PTSD: Ülierutuvus Häiritus Pärsitus Füsioloogiline erutatus
Kergesti ehmumine
Ärrituvus
Uneprobleemid
Painajalikud unenäod
Somaatilised kaebused
Ülitundlikkus müra suhtes
Häiritus
Sündmuse uuesti “läbi elamine”
Tunne, nagu elu oleks peatunud
Näiliselt pealiskaudsed stiimulid vallandavad traumamälu
Hirmuunenäod korduvad
Vaenulikkus pealetükkivate mälestuste suhtes, kuna need põhjustavad hirmu, ärevust, abitust
Pärsitus
Enese-säilituslike käitumiste vähenemine
Kontrollitunde vähenemine, või kadumine
Ükskõiksus, emotsionaalne tuimus, isoleeritus, dissotsiatiivsed sümptomid
lootusetus

51. Kirjanduses võib leida näiteid hilinenud PTSD sümptomaatika ilmnemisest:
Koonduslaagrites ellujäänud (Chodoff, 1963)
Hiroshima tuumakatastroofis ellujäänud (Lifton,1968)
Ameerika veteranid II MS-st (Archibald, Tuddenham, 1965)
Korea sõja veteranid (Pomerantz, 1991)
Vietnami sõja veteranid (Van Putten, Emory,1973)
Iisraeli veteranid Liibanoni sõjast (Solomon et al,1995, 1989)
Vägistamise ohvrid (Burgess,Holmstrom,1985)
Seksuaalse kuritarvitamise ohvrid (Sharpe, Tarrier, Rotundo,1994)
Tihti on nii, et stressirikaste või traumaatiliste sündmuste esinemine võib aktiveerida PTSD sümptomeid hiljem.
trauma aastapäev,
kaotus suhetes,
muutused tervises,
teiste inimeste trauma pealtnägemine (Christenson, Walker, Ross, Maltbie,1981).

52. Kaasuvad sümptomid:
kõrge ärevuse või depressiooni tase (komorbiidsus ennustab kroonilist PTSD-d)
joovastavate ainete kuritarvitamine (eriti sõjaveteranidel, nt Roth, Vietnami sõja veteranist peaaegu pooled olid alkohoolikud; aga ka seksuaalkuritegude ohvritel, katastroofi ohvritel)
kognitiivne mahajäämus (mälu ja mõtlemise probleemid; WAIS - kognitiivse funktsioneerimise oluline pärsitus; autobiograafilise mälu häire)
füüsiline tervis (subjektiivne hinnang langeb; suureneb meditsiinilise abi otsimine; väsimus, peavalu, rinnus valud, gastrointestinaalsed häired, kardiovaskulaarsed häired, hingamishäired, viirushaigused, immuunsüsteemi nõrgenemine).
Sotsiaalsed suhted (suhtekvaliteedi langus)

53. IV-V teema Kriisiinterventsioon; Kriisinõustamise tehnikad ja võtted;
Lein ja psühholoogiline abi leinaprotsessis.

54. Kriisiinterventsiooni ajalugu
Preventiivne psühhiaatria
1942 tulekahju Bostonis Cocoanut Grove Melody Lounge’is, kus hukkus 492 inimest.
Lindemann Symptomatology and Management of Acute Grief.
Tyhurst (1957) inimeste reaktsioon õnnetuste suhtes
 Gerald Caplan: eristas personaalse ja arengulise kriisi (aluseks Ericksoni, 1963 psühhosotsiaalse arengu käsitlus).
1964 kriisi arengu protsessi kirjeldus (Principles of Preventive Psychiatry).
Militaar-psühhiaatria
Suitsiidi preventsiooni liikumine (50-ndate lõpp).
Lühiteraapiate areng 70-ndatel.

55. KRIISIINTERVENTSIOONI ALUSED:
Lühiajalisus, kriisid on ajutised (m=36 tundi)
Enamus kriise on ootamatud ja ehmatavad
kriis on normaalne reaktsioon ebanormaalsele sündmusele
Kriisis olija ei kannata tingimata psüühilise haiguse all
tajude subjektiivsus
sündmust ei saa muuta
multidistsiplinaarsus
vahetu ja kiire sekkumise olulisus
direktiivsus

56. Guilliland´i interventsiooni mudel.
Sammud 1-3: kuulamine
1. defineeri probleem
2. kindlusta turvalisus
3. paku toetust
Sammud 4-6: tegutsemine
4. uuri alternatiive
5. koosta plaan(id)
6. motiveeri

57. Kanel´i ABC mudel
A: kriisiinterventsiooni aluse koostamine ja arendamine
Kuulamine, küsitlemine, ümbersõnastamine, peegeldamine, rõhutamine jms oskused
B: Probleemi selgitamine, täpsustamine
Info kogumine eelnenud sündmuste, tajude, subjektiivse distressi taseme, toimetulemise kohta.
C: Toimetulek

58. Roberts´i 7-astmeline mudel
1. hindamine
2. psühholoogilise kontakti loomine
3. probleemi uurimine
4. tunnete väljendamise julgustamine
5. varasema toimetuleku uurimine
6. kognitiivse funktsioneerimise taastamine
7. tagasiside.

59. Katastroofi olukorras abi pakkumine
rääkida oma kogemustest ja väljendada oma tundeid: hirm, paanika, kaotus, lein.
teadvustamine, mis on tegelikult juhtunud ning selle aktsepteerimine
elu ümberkorraldamine võttes arvesse sotsiaalseid, füüsilisi ja emotsionaalseid ressursse.
Kriisitöötaja peaks
kuulama hoolimise ja kaastundega, ning abistama inimese eneseväljendust ning tunnete avaldamist
aitama õnnetuseohvril aktsepteerida traagilist reaalsust. See tähendab talle toetuse pakkumist, nii kaua kui ta seda vajab
aidata ohvril kontakteeruda sugulaste, sõprade ja teistega, kes võiksid teda aidata oma elu korda seadmisel.

60. Kriisi ennetamine (Caplan, 1964)
Primaarne: vähendada või ennetada psüühikahäirete ilmnemist (enne sündmusi; avalikkus)
Sekundaarne: vähendada vahetuid kriisi mõjusid (vahetult kriisi järgselt; psühholoogiline esmaabi)
Tertsiaarne: tegeleda kriisi pikaajaliste mõjudega inimese psüühilisele tervisele (peale sündmust; pikaajaline psühhoteraapia).

61. Kriisiinterventsiooni põhimõtted kriisi etappidel
Šokiperiood = turvalisus
esmaabi, hoolitsus, lähedus, rääkimine
Reaktsiooniperiood = korrastamine
Tunnete väljendamine,  lootuse loomine, toetus
Analüüsiperiood = aru saamine
aktiivne kuulamine, positiivne suhtumine
Uutele seisukohtadele jõudmise periood
Ei pruugi abi vajada

62. Inimese rahustamine Vestlusel baseeruvad meetodid:
Mõistmise väljendamine
Rahuliku käitumise modelleerimine
Kinnitamine
Julgustav rääkimine
Vahele segamine
Huumor
Kehtestavad meetodid (kui vestlusest ei piisa):
Kordamine, välja karjumine
Füüsiline (kinni) hoidmine
Teised meetodid:
Sotsiaalse võrgustiku kasutamine
Ajutiselt ignoreerimine

63. Kriisisümptomite “vastumürgid”:
Ärevus – rahustav, kinnitav käitumine
Meeletus – kui klient on med-lt stabiilne, siis protsessi aeglustamine
Kaos – struktuur, valmis plaan
Irratsionaalsed emotsioonid – mõtlemine
Frustratsioon ja pinge – katarsis ja ventilatsioon
Kontrolli kaotus, abitus – informatsiooni pakkumine
Isoleeritus – aktsepteerimine, sotsiaalne toetus
Lootusetus - tegutsemine

64. I Eelkooliiga (1-5):
Eesmärk aidata lastel integreerida oma kogemusi ning taastada turvalisuse ja hakkamasaamise tunne.
kui võimalik julgusta last väljendama end läbi mängu
paku verbaalset kinnitust ning füüsilist toetust
paku lapsele sagedast tähelepanu
julgusta last väljendama oma tundeid ja muresid seoses kaotusega
muuta magamaminek turvalisemaks
lubada magada lapsel vanemaga samas ruumis, tehes selgeks, et see on piiratud ajaks

65. II kooliiga (5-11) kannatlikkus ja tolerantsus
mängud, milles arutatakse avatult afektiivseid reaktsioone
täiskasvanute ja kaaslastega sündmusega kaasnevate hirmutavate ja ärevust tekitavate aspektide üle arutlemine, samuti selle üle arutlemine, millised käitumised oleksid sobivad murede ja stressiga toime tulemiseks
ajutine nõudmistes järele andmine koolis ja kodus. Lapsele selgeks teha, et see on ajutine!
Tuttava rutiini jätkamine nii palju ja nii kiiresti kui võimalik.

66. III teismelise eelne iga (11-14)
Eesmärk pingete, ärevuse, ja võimalike süütunnete vähendamine.
grupitöö suunatuna rutiini jätkamise/taastamise poole
eakaaslaste grupis osalemine
grupiarutelud kriisist tulenevate tunnete ja stressiga toimetuleku meetodite osas
struktureeritud, kuid mitte väga kõrgeid nõudmisi esitavad kohustused
ajutiselt alandatud nõudmised kodus ja koolis
individuaalne tähelepanu

67. IV Teismelise iga (14-18) julgusta suhtlemist
julgusta tunnetest, muredest rääkima ja jagama infot kaaslaste ja pereväliste oluliste inimestega
ajutiselt vähenda ootusi koolisoorituse suhtes, ka üldise toimetuleku suhtes, olenevalt individuaalsetest reaktsioonidest
julgusta, kuid ära sunni rääkima oma hirmutunnetest pereliikmetele.

68. Sagedasemad vead, mida tehakse.
Liiga innukas abistamine - mõned inimesed eeldavad, et nad teavad, mida teine vajab, isegi kui ta pole seda jõudnud veel öelda. Kunagi ära seepärast oleta, mida teine võiks öelda või katkesta tema juttu poole pealt, kui ta kirjeldab parasjagu olukorda. (vt pilti!)
Kiirustamine – kannatanu vajab aega
Teise väärtussüsteemi mitte-aktsepteerimine - sa peaksid olema neutraalne ja mitte-hinnanguline.
kannatajaga liigne samastumine - see võib juhtuda meist kõigiga.
Hätta sattunu süüdistamine - ära ütle ohvrile asju, mis võiksid teda “üles kütta”. Ära alaväärtusta kannatajat kui inimest ega tema olukorda. Väldi miks-küsimusi.

69. Efektiivne toimimine sisaldab:
Aktiivne ja osavõtlik kuulamine
Tunnete väljendamise julgustamine
Aidata aru saada juhtunust
Aidata järk-järguliselt reaalsust aktsepteerida
Aidata leida uusi toimetulekuviise
Aidata leida tuge oma suhetevõrgustikust
probleemilahendamine

70. Lisaks on abi: Oskus rahulikuks jääda Toetav mitteverbaalne käitumine
Teatud määral direktiivsus
Empaatiline toetus
Konfrontatsioon
Paindlikkus (ajapiirid!)
Spetsiifilised teadmised kriisist

71. Millal peaks edasi suunama?
Olulised mälu probleemid
Võimetus sooritada igapäevategevusi
Võimetus hoolitseda oma igapäevavajaduste eest
Ainsast mõttest hõivatus
Kordavad või rituaalsed tegevused
Ravimite, alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine
Moondunud kõne
Suitsidaalsed või teistele suunatud ähvardused või žestid
Psühhootilised sümptomid
Emotsioonide lamesus
Tõsine sotsiaalne tagasitõmbumine
Regresseerumine
Kohatu viha või agressioon teiste suhtes
Dissotsiatiivsus
Kohatud reaktsioonid päästik-stiimulitele

72. Lein, psühholoogiline abi

73. Viisid kaotusega toime tulla (Bonanno et al 2004):
“tavaline” lein (11%): depressioon süveneb, siis kahaneb; inimene tuleb toime, jäävad pos mälestused.
Vastupidamine (46%): madal depressiivsus; vähene vajadus tähendust otsida; madal vältimine, hea kohanemine.
Krooniline lein (16%): depressioon süveneb järsult ja jääb nii püsima; intensiivne tähenduse otsing, kahetsus, minevikus sõltuvus.
Krooniline depressioon (8%): depressioon on enne kaotust ja jätkub; vältimine, mitmeid raskusi, toimetulek kehv.
Depressiivsusest paranev (10%): eelnev depressiivsus paraneb, vältimist vähe, hea toimetulek.

74. Diagnoos: problemaatiline lein (complicated grief)
A: krooniline ja pidev kadunu taganutmine, peegeldades soovi olla kadunuga koos. Teistega koos olemine seda ei kompenseeri. Igapäevane, pealetükkiv, häiriv südamevalu.
B: inimesel on vähemalt 4 järgnevast 8-st sümptomist esinenud korduvalt päeva jooksul ning häirival tasemel:
Raskused surma aktsepteerimisega
Võimetus usaldada teisi
Äärmuslik kibestumine või viha seoses surmaga
Raskused eluga edasi minekul
Tuimus
Tunne, et elu on tühi või mõttetu ilma lähedaseta
“tume” tulevik
ärritunud
Loetletud sümptomid põhjustavad märkimisväärset toimetulematust sotsiaalses, ametialases või teistes sfäärides
Need sümptomid peavad olema kestnud vähemalt 6 kuud

75. Leinateraapia
Konstruktivistlikust vaatepunktist on lein maailmast uue tähenduse loomine, mille on tinginud kaotus (R.A.Neimeyer)
Tehnikad:
Kiri tulevikku endale, kiri endale minevikku
“elujälg” (Life imprint)
Analoogiline kuulamine
Metafoorilised lood
Biograafia, kollektiivse mälestuse kogumine
Päevik, mälestuste raamat
Eesmärk: mitte unustada, vaid mäletada nii, et valus ei oleks.

76. PTSD-ga kliendi abistamine
VI teema
PTSD-ga kliendi abistamine

77. Paljudel juhtudel paraneb PTSD iseenesest, ilma ravita.
Rothbaum et al (1992) PTSD vägistamise järgselt:
94 % üks nädal hiljem
65 % neli nädalat hiljem
47 % kolm kuud hiljem
Breslau et al (1998) paranemine:
26 % kuue kuu möödumisel
40 % ühe aasta möödumisel
65 % viie aasta möödumisel
Algus võib hilineda (vallandaja võib olla nt aastapäev)!

78. PTSD kognitiivne mudel
Võtmeküsimus:
ärevus on seotud ohuga tulevikus, PTSD aga mälestustega mineviku sündmusest?
Lahendus:
inimesed töötlevad traumaga või selle osadega seotud informatsiooni sellisel viisil, et see sisaldab käesolevalt ohtu iseenesele.
Rakendus teraapias:
teraapia eesmärk on see, et inimene käsitleks traumat ajaliselt piiritletud mineviku sündmusena, mis ei oma tingimata üldistatud mõju isiku tulevikule.

79. Ohu tõlgendamine käesolevana:
Sündmuse või selle osade erakordselt negatiivne tõlgendamine
võib peegeldada ka olemasolevate uskumuste kinnitamist või aktiveerimist
Traumamälu olemus:
kavatsuslik meenutamine nõrk (detailid, ajutine järjekord, lüngad)
tahtmatu mälu-fragmentide aktiveerumine paljude madala taseme märkide ajendil
seda hoiavad alal trauma-järgsed käitumine ja infotöötlusviisid

80. Teraapia eesmärgid:
Vähendada taas-läbielamist töötades läbi traumamälu ja eristades vallandajaid
kujutluses läbielamine, narratiivi kirjutamine, stiimuli eristamine, sündmuspaiga külastamine
häiret alalhoidvate käitumiste ja kognitiivsete strateegiate likvideerimine

81. Teraapia eesmärgid (jätk)
erakordselt negatiivsete hinnangute modifitseerimine
trauma hinnangud: “tulipunktide” leidmine, kognitiivne teraapia, uute hinnangute integreerimine läbielamisse
osade hinnangud: kogntiivne teraapia, käitumuslikud eksperimendid, seostamine oma eluga

82. Teraapia kontekst ja suhe
Turvaline keskkond
ilmne empaatia
viha/põlguse jagamine
trauma detailid ei kohuta terapeuti

83. Teraapia põhjendamine/seletamine
PTSD sümptomid on tavaline reaktsioon ebanormaalsele olukorrale
viisid, kuidas inimene senimaani on üritanud toime tulla traumamäluga, on mõistlikud, kuid hoiavad alal ebameeldivaid reaktsioone
teraapia sisaldab alalhoidvate faktoritega tööd
Harimine:
reaktsioonide normaliseerimine; seletamine, kuidas töötavad traumamälu, politsei, kiirabi, haiglapersonal, ravimid jne

84. Süütunne
Sest: sündmus juhtus; inimene elas selle üle; tegevused ebaõnnestusid sündmuse käigus; toimetulek on ebaõnnestunud.
Püsib, sest: teised seletused jäetakse kõrvale; positiivsed tegevused jäetakse kõrvale; üliinimlikud standardid; emotsionaalne põhjendamine; “tagantjärele tarkus”.

85. Hõivatus ebaõiglusest - viha.
Põhiline:
kuula empaatiliselt, nõustu ebaõiglusega. Ära kiirusta vaidlustama!
Patsient tahab, et tema tunnetest teaks sündmuse põhjustaja (kirja kirjutamine, saatmine?)
Mille peale täpselt vihane ollakse?
Selgita patsiendile teisi sündmuse põhjuseid, muuda “süü” vähem isiklikumaks.
Kes võidab vihast?
Teadlik otsus lõpetada sündmuse põhjustajal oma elu kontrollimine; andestamine; viha alalhoidvate uskumuste vaidlustamine.

86. Viha kontrollimine
Märka varajasi viha tekkimise märke, nii et viha ei lähe kontrolli alt välja
kasuta toimetuleku strateegiaid: lahku olukorrast, hinga rahulikult, tee harjutusi
kasuta toimetulekukaarte (nt “viha teeb mulle halba”)

87. Haaratus kättemaksuplaanidest
Kulu-tulu analüüs kättemaksuplaanide kohta
tõsta inimese teadlikkust sellest, kuidas trauma eest vastutav isik on kannatanud/karistatud
leidke aktsepteeritud viise viha väljendamiseks ja/või olukorra parandamiseks

88. Debriefing (ajalugu, põhimõtted, poolt ja vastu argumendid; mudelid).
VII teema
Debriefing (ajalugu, põhimõtted, poolt ja vastu argumendid; mudelid).

89. Debriefingu tekkelugu
USA armee ajaloolane Samuel Lyman Atwood Marshall ( )
Beverly Raphael (1986): psühholoogiline grupidebriefing
Jeffrey Mitchell’i (1983) kriitilisest intsidendist põhjustatud stressi debriefing (CISD)
prof Atle Dyregrov Norrast, Bergeni Ülikoolist (Psühholoogiline debriefing),
Frank Parkinson Kanadast (Kolmeastmeline mudel: faktid-tunded-tulevik).

90. Debriefing
on grupile orienteeritud interventsioon, milles tehakse tagasivaade läbielatud traumale võimalikult kohe pärast sündmust. Debriefingut soovitatakse kui võimalust, kuidas toime tulla stressiga, mis tekib mingi trauma läbielamisel.
Aistingute ja reaktsioonide üksikasjalik käsitlemine rühmas õnnetusjuhtumi järel.
Eesmärgid:
Esmaste reaktsioonidega toimetulek, kannatuste leevendamine (normaalne toimetulek sündmusega on ühe kuu jooksul);
ennetada posttraumaatilisi haigusi;
läbipõlemise ennetamine.

91. Debriefingu reeglid:
ei toimu enne tundi peale õnnetust, kuni 8 nädalat pärast juhtunut.
Häirimatu ja rahulik ruum; piisavalt suur; mugavad toolid ja laud; telefonid välja lülitatud.
Soovitavalt võiks kasutada neutraalset ruumi
Ei pea vastama küsimusele, kui ei soovi
Ei käsitleta personaalseid probleeme
Grupi liikmeid palutakse toetada neid, kes tunnevad end halvasti
Kõik küsimused esitatakse järgemööda kõigile
Rääkimisel kasutada mina vormi (mina nägin, mina tundsin jne)
Tunnete ja faktide eristamisel kasutada erinevaid viise (nt kujuta ette, et Sa oled kunstnik ja maalid õnnetusest pilti; salvestad õnnetust videole; kirjeldad videot, mida vaatad ilma hääleta)
Grupi liikmed on võrdselt juhtunuga seotud
Konfidentsiaalsus
Ruumis ei viibi kõrvalisi isikuid
Ei tehta kirjalikke märkmeid, ei lindistata
Vaheajad enese värskendamiseks
Juht on erikoolituse saanud debriefingu alal, soovitavalt oleks neid kaks
Hobuserauakujuline laud (turvatunne!), istutakse ümber laua
Kuni 12 inimest grupis
Kestab kuni 4 tundi
Ei otsita õnnetuse süüdlasi; süüst räägitakse ainult subjektiivsete tunnete tasandil
Puudub igasugune rääkimissundus

92. Millal kasutada? looduslikud ja tehnoloogilised katastroofid
liiklusõnnetused
tulistamine ja pommiplahvatused
vägistamine, ja muud sorti personaalne rünnak
relvastatud rööv, pantvangi võtmine
suitsiidid, mõrvad ja teised vägivaldsed surmad
tööõnnetused, õnnetused kodus
humanitaarabitöötajad arengumaades
sõjakogemused
ebaõnnestunud päästeoperatsioonid
murdvargused ja röövid kodus
surm, eriti noorte, laste või beebide surm
koondamine, pensionile jäämine
abort

93. Kellele debriefing? ohvrid kannatada mitte saanud ohvrid
päästetöötajad
psühholoogid, arstid
vabatahtlikud abistajad
ohvrite sugulased, kolleegid, ja sõbrad
juhuslikud pealtnägijad

94. Mille järgi otsustada, kas debriefingut on vaja?
juhtunu ajastus
sündmuse olemus
Osalejate omadused ja eelnevad kogemused.
toetus õnnetuse momendil ja hiljem

95. Kriitilisest sündmusest tingitud stressi debriefing (Mitchell)
Sissejuhatus – läbiviija tutvustab ennast, selgitab eesmärki, tutvustab reegleid rõhutades eriti konfidentsiaalsust.
Faktid – mis juhtus, mida tegite, kuidas teised käitusid teiega, kuidas sündmus lõppes?
Mõtted – mida te mõtlesite, mida te tegite ja miks?
Reaktsioonid – kuidas te tundsite ennast alguses ja kuidas nüüd, mis ole teie jaoks kõige hullem asi?, kuidas te tunnete end praegu?
Sümptomid – milliseid füüsilisi ja emotsionaalseid reaktsioone kogesite siis ja hiljem?
Õpetamine – rõhutatakse reaktsioonide normaalsust; valmistatakse ette tulevikus esineda võivateks reaktsioonideks. Mida olete õppinud?
Lõpetamine – millist abi vajaksite? Milline abi on olemas? Kas on küsimusi? Edasi suunamine vajadusel.

96. Psühholoogiline debriefing (Dyregrov, 1989)
Kestab vähemalt kolm tundi. Aluseks kriisiinterventsiooni tõed:
ei tohiks aset leida samal või järgmisel päeval, siis inimesed veel šokis ja resistentsed rääkimise suhtes.
Keskendumine olevikule.
Ressursside mobiliseerimine. Grupi vorm pakub vastastikust toetust, kuid võimalik ka individuaalne debriefing.

97. sissejuhatus – teave, miks koos ollakse, mida tehakse, ja milleks see hea on. Juhtide eneseesitlus. Motiveerimine. Konfidentsiaalsuse rõhutamine.
Ootused ja faktid – igaüks toob välja enda rolli sündmuses (võtab kaua aega). Võrdne aeg kõikidele osalejatele. Mida ootasite? Mis juhtus? Kuidas teised käitusid teiega? Kuidas sündmus lõppes?
Aistingud ja mõtted – esimene mõte; väga täpselt ka teised aistingud (lõhnad, kuuldu, nähtu, puudutused). Mida mõtlesite alguses ja mida hiljem? Mida te tegite ja miks? Milliseid pilte, helisid, lõhnu, maitseid, puudutusi kogesite?
Emotsionaalsed reaktsioonid – kuidas te tundsite siis ja hiljem? Mis oli kõige halvem asi teie jaoks? Kuidas tunnete end praegu? Arutatakse ka partnerite, pereliikmete, kolleegide ja sõprade reaktsioone.
Normaliseerimine – juht võtab taas aktiivse rolli: seletab, kommenteerib, normaliseerib reaktsioone.
Tuleviku planeerimine ja toimetulek – millist abi vajaksite? Millist toetust vajaksite? Mida olete õppinud?
Lõpetamine – räägitakse üle mõned tähtsad reeglid, mida märgati, õpiti seansi käigus. Kui on küsimusi, siis võidakse need esitada. Edasi suunamine vajadusel.

98. defusing – väljaelamisvestlus.
See on debriefingu lühendatud variant, kestab umbes 45 minutit – 1 tund. Toimub tavaliselt kohe peale sündmust. Kasutatakse tavaliselt väikeste koostöötavate meeskondade puhul (Mitchell). Kasutatakse nö neutraalset pinda läbi viimiseks. Eesmärgid on sarnased debriefingule, kuid emotsioonidega ei minda nii sügavale.
Sissejuhatus (5 min) – läbi viija tutvustab ennast ja seletab, et seanss on konfidentsiaalne, mitte ülekuulav. Seletab ka eesmärke:
koheste reaktsioonide leevendamine
kogemuse normaliseerimine
grupi ühtsustunde loomine
taastada kognitiivsed protsessid
anda infot ja kinnitust
vähendada vajadust CISD-i järele või valmistada selleks ette.
Selgitamine (30 min) – mis juhtus; mida te tegite; kuidas te reageerisite; kuidas te tunnete ennast praegu. Igaüks räägib oma loo.
Informatsioon (10 min) – juht annab informatsiooni võimalikest reaktsioonidest tulevikus ja sellest, milline toetus/abi on võimalik, kui seda vajatakse. Jagatakse temaatilisi materjale.

99. Debriefingu poolt:
psühhodünaamika seisukohast on trauma psüühilise aparaadi rikkumine, mis avaldab mõju emotsioonide kättesaadavusele vaimsetest struktuuridest. Ventileerimine aitab vabaneda sisemisest pingest.
Grupp kui indiviidi stabiilsuse allikas. Kui trauma katkestab selle suhte, siis saab grupisuhetes selle taasluua.
Sotsiaalse toetuse teooria – sotsiaalsete interaktsioonide vahetamine grupidebriefingu raames.
Aleksander Kjellandi õnnetus Norras aastal. (Holen): kontrollgrupil palju vähem haiguspuhkuse päevi (1-3 vs 7-10)
Soodustab õnnetusest teistele rääkimist; (Robinson, Mitchell, 1993)
Aitab kaasa paremale enesetundele; (Robinson, Mitchell, 1993)

100. Vastu:
Wessely, Rose, Bisson (1999): d. ei ole mõju psühholoogilisele morbiidsusele. Autorid soovitasid selle alusel kohustuslikud d. lõpetada.
Uurimused näitavad, et d. ei ole efektiivne. D. ebasobiv vorm kasutusel – võib-olla lahendaks probleemi rangema struktuuriga protokolli kasutamine (nt CISD). On väidetud ka negatiivset mõju.
Senised uurimused puudulikud – ei ole kontrollitud meetodeid; ei ole võrreldud erinevaid d. tüüpe.
Debriefingus osalemine võib mõjutada inimeste ootusi oma reaktsioonide suhtes: d. muudab kogemuse meditsiiniliseks, ehk inimestel tekib ootus, et järgnema peaksid patoloogilised sümptomid.
Isiksus ja toimetulekustiilid – kalduvus vältida pigem kui konfronteeruda emotsionaalselt kurnavale sündmusele on seotud halvema toimetulekuga traumajärgselt. Sellise kalduvusega inimesed vajavad abi traumaga vastandumisel ja sellest rääkimisel. Debriefing aga kui lühiajaline protsess võib vastupidiselt ootustele halvendada ootustele

101. Miks ei tööta:
ei arvesta osalejate erinevaid ärevustaset, kaitse- ja toimetulekumehhanisme;
ei arvesta erinevaid kognitiivseid kahjustusi traumaga seoses;
ei arvesta varem läbielatud traumasid;
ei arvesta muid esinenud probleeme.

102. Kriisiabi korraldus Eestis
LISA
Kriisiabi korraldus Eestis

103. Mis meil on? Ohvriabi (justiitsmin; kuriteoohvritele suunatud)
Psühholoogiline abi (laialdasele elanikkonnale, mitte-kriisispetsiifiline enamasti)
Politsei, meditsiin, päästetöötajad
Usaldustelefonid (kohalikud, 126)
Keskused spetsiifilise trauma ohvritele (nt naiste varjupaik, laste turvakodu)