1. Välisministeerium 2-2005 1 Avalik arvamus arengukoostööst Välisministeerium, veebruar 2005 Liisa Talving Tatari 6, 10116 Tallinn Tel: +(372) 6 277 583 liisa@turu-uuringute.ee liisa@turu-uuringute.ee www.turu-uuringute.ee

2. Välisministeerium 2-2005 2 Kokkuvõte Ligikaudu kaks kolmandikku elanikkonnast hindas end globaalsetest ja maailma arengu küsimustest huvitatuks, sealhulgas 6% kinnitas, et on ses vallas ka aktiivselt tegevad. Et nii elanikkonna- kui arvamusliidrite küsitlus viidi läbi vahetult pärast Kagu-Aasia looduskatastroofi ning Lääne-Eesti üleujutusi, siis seostus arengukoostöö mõlemale sihtrühmale peamiselt katastroofiabiga. Enamike vastajate seoses arengukoostööga olid positiivseid, kuid elanikkonna seas oli suhteliselt suur hulk neid, kes ei osanud ühtki märksõna välja tuua. Koguni 93% arvamusliidritest ning 81% elanikkonnast kinnitas, et on arengukoostööst kuulnud. Arvamusliidrite hulgas oli üsna palju ka neid, kes on enda hinnangul teemaga hästi kursis; elanikkonna seevastu seas oli ka neid, kes pole Eesti arengukoostööst midagi kuulnud. Ka näitena Eesti arengukoostööst toodi välja peamiselt katastroofiabi Kagu-Aasiasse; arvamusliidrid (eriti poliitikud) oskasid aga nimetada ka mitmeid muid näiteid. Küsitletud arvamusliidritest leiab koguni 95%, et Eesti peaks vaesemaid ja vähemarenenud riike abistama – põhjendusena nimetati peamiselt asjaolu, et kunagi on meid aidatud ja nüüd on meie kord. Elanikkonna seas on arengukoostöö pooldajaid 65% ja seda peetaks vajalikuks peamiselt inimlikel kaalutlustel. Eesti riigieelarves arengukoostööks eraldatud summat peaks enamike arvamusliidrite meelest suurendama, tavakodanike arvates aga samale tasemele jätma. Abi vajavate riikidena tõid arvamusliidrid välja peamiselt Venemaa ja muud SRÜ riigid; üsna sageli esines aga ka seisukohta, et aidata tuleb neid, kes seda parajasti vajavad (nt katastroofi- või sõjapiirkonnad) ning et prioriteete pole õige paika panna. Elanikkonna hulgast ei osanud paljud kindlat eelistust nimetada, sagedamini toodi välja Aasia ja Aafrika riigid. Peamine, mil moel Eesti elanikud abivajajaid valmis aitama, on rahalised annetused. Arvamusliidrite hulgas oli palju ka neid, kes puutuvad töö kaudu kokku muude abistamisvõimalustega; elanikkonna seas seevastu inimesi, kes kinnitasid, et hetkel on neil endalgi hakkamasaamisega raskusi. Infot arengukoostöö kohta on inimesed siiani saanud peamiselt meedia vahendusel.

3. Välisministeerium 2-2005 3 Suhtumine globaalsetesse küsimustesse - elanikkond Enim on Eesti elanikkonnas neid inimesi, kes on globaalsetest ja maailma arengu küsimustest küll huvitatud, kuid mitte ses vallas aktiivselt tegevad – nii vastas elanikkonnaküsitluses 57% respodentidest. Neid inimesi, kes on maailma arengu küsimustest huvitatud ja ka aktiivselt tegevad, on 6% - seega hindas end globaalsetest küsimustest huvitatuks kokku ligikaudu kaks inimest kolmest (63%). Neljandik elanikkonnast kinnitas, et on globaalsetest ja maailma arengu küsimustest vähehuvitatud ning 10% pole sellest üldse huvitatud. *N tähistab siin ja edaspidi vastajate arvu Globaalsetest küsimustest on selgelt enam huvitatud kõrgema haridusega elanikkond. Samuti hindasid oma huvi suuremaks keskmise või kõrgema sissetulekuga linnades elavad inimesed, rahvuselt eestlased. Vanusegruppidest ilmutasid nimetatud teema vastu enim huvi kooliealised ning teisalt 30-49-aastased inimesed. Ka need, kes kasutavad regulaarselt internetti, huvituvad maailma arengu küsimustest keskmisest enam.

4. Välisministeerium 2-2005 4 Esimesed märksõnad - arvamusliidrid Et mõlemad küsitlused viidi läbi suhteliselt vahetult peale kaht meedias põhjalikult kajastatud sündmust – Kagu-Aasia tsunamikatastroofi ning Lääne-Eesti üleujutusi, avaldas see tugevat mõju uuringu tulemustele ning kajastub selgelt respondentide vastuses. Peamine märksõna, mis arvamusliidritel seoses arengukoostööga meenus, oligi Kagu-Aasia katastroof (11%). Samuti nimetas 7% vastajaist esimese seosena märksõnu “looduskatastroofid” või “katastroofipiirkonnad”. Suhteliselt suur hulk vastajaid tõi esimeste seostena välja veel järgmisi märksõnu: -kogemuste, know-how vahetamine/jagamine (9%) -abi, abistamine, abiprogrammid (9%) -euroopalik, läänelik käitumine, arenenud ühiskonnale kohane (7%) -EL, EL riikide koostöö, EL tõukefondid, EL põllumajandustoetused (7%) -vaesus, rahapuudus, vaeste aitamine (5%). Ülejäänud märksõnu tõid välja üksikud vastajad. Arvamusliidrite küsitlust iseloomustaski antud küsimuse puhul märkimisväärne arvamuste paljusus – tulemusi oli üsna raske kokku võtta, sest erinevaid märksõnu toodi välja väga palju. Vaid 9% vastajaist ei osanud ühtki seost nimetada; selliseid vastajaid oli keskmisest enam vanemate ning väljaspool Tallinnat ja Harjumaad elavate inimeste hulgas. Huvitavamatest üksikutel kordadel nimetatud märksõnadest võiks välja tuua veel järgmised: oleme ise vaesed, esialgu abistajana veel nõrgad; globaliseerumisega kaasnev kohustus; demokraatlike protsesside arendamine; Eestis arengukoostöö veel algeline, lapsekingades (üks vastaja täpsustas ka, et Eestit iseloomustab “vaesusest tingitud enesekesksus”); tulevikku suunatud abi; “seda tuleks teha väga läbimõeldult”; “ei meenu midagi positiivset, see on kirbutsirkus”; riigi “promomine”; poliitilised žestid; omakasupüüdlik; tutvustav koolitus Välisministeeriumis; Välisministeerium jne.

5. Välisministeerium 2-2005 5 Esimesed märksõnad - elanikkond Peamised märksõnad, mis tavaelanikkonnal arengukoostööga seostusid, olid abi, toetamine, annetamine, humanitaarabi – kokku 18%. Väiksem hulk inimesi tõi välja veel järgmised seosed: Euroopa Liit (5%), globaliseerumine, ülemaailmne koostöö (5%), üleujutuskahjude korvamine, katastroofiohvrite abistamine (4%), rahvusvahelised organisatsioonid (3%), vaesed riigid/vaeste abistamine (2%), püüan selle teemaga kursis olla (2%). Ülejäänud märksõnu nimetati üksikutel kordadel. Huvitavamad harvaesinenud vastused olid näiteks terrorism, keskkonnakaitse, turvatunne, AIDSi ennetamine, riikidevahelised lepingud, Phare programmid, riikidevaheline alistav suhtlemine, kirjaoskamatuse vastu võitlemine, usuline koostöö jne, aga ka näiteks selliseid seosed nagu vahetusüliõpilased, pidev valetamine, tööstusliku gaasi väljapurskamise kokkulepped, kaubandusketid jpm. Vastupidiselt arvamusliidritele, kel tekkis seoses arengukoostööga palju seoseid, ei osanud koguni 40% elanikkonnast ühtki märksõna nimetada.

6. Välisministeerium 2-2005 6 Teadlikkus arengukoostööst - arvamusliidrid Koguni 93% küsitletud arvamusliidritest kinnitas, et on Eesti arengukoostööst varem kuulnud – nende hulgas 18% väitis, et on antud teemaga hästi kursis ning 75% ütles, et on sellest ühtteist kuulnud. Vaid 5% respondentidest tunnistas, et ei tea arengukoostöö teemast midagi ning 2% ei osanud küsimusele vastata. Neid, kes on arengukoostöö teemaga endi sõnul kursis, on keskmisest enam kõrgemalt haritute seas ning suuremate linnade elanike hulgas.

7. Välisministeerium 2-2005 7 Teadlikkus arengukoostööst - elanikkond Mõnevõrra üllatuslikult oli ka tavaelanikkonnas koguni 81% selliseid inimesi, kes kinnitasid, et on arengukoostööst kuulnud. Nende hulgast 10% ütles, et on teemaga hästi kursis ja 71%, et on sellest ühtteist kuulnud. Võrreldes arvamusliidritega on tavainimeste seas seega mõnevõrra vähem neid, kes on enda hinnangul arengukoostöö temaatikaga hästi kursis, kuid pea sama palju neid, kes on ühtteist kuulnud. 15% elanikkonnast tunnistas, et ei tea arengukoostöö teemast midagi – seda on 10% võrra rohkem kui arvamusliidrite hulgas. Arengukoostöö teemaga on vähem kursis vanusegrupp 20-39, eeskätt madalama sissetuleku ja haridusega inimesed, rahvuse lõikes mitte-eestlased ning taas need, kes ei kasuta internetti. Vaatlesime tulemusi ka vastaja maailmavaatelise eelistuse lõikes ning selgus, et arengukoostööst on vähem kuulnud need inimesed, kes paigutavad end vasak-parempoolsuse skaalal pigem vasakusse serva või tsentrisse.

8. Välisministeerium 2-2005 8 Näited arengukoostööst - arvamusliidrid Ka näidete hulgas, mida Eesti arengukoostöö puhul välja toodi, oli selgelt ülekaalus hiljutine looduskatastroof Kagu-Aasias – erinevas sõnastuses (tsunami ohvrid, Kagu-Aasia, Indoneesia, Tai jne) nimetas seda koguni 68% küsitletud arvamusliidritest. Konkreetsetest juhtumitest toodi sagedamini välja veel järgmised: -Gruusia (27%) (mõni vastaja täpsustas: “Gruusia Kaitseministeeriumi abistamine”); -Beslani lapsed (17%); -Ukraina (13%). Lisaks tõi 11% välja üldise märksõna “katastroofiabi”, “looduskatastroofid” või “kriisipiirkonnad”. Mõnevõrra vähem oli neid vastajaid, kes tõid Eesti arengukoostööst järgmisi näiteid: Armeenia (8%), Iraak (8%), Tšetšeenia (5%), Venemaa (5%), Balkan (5%), Ivangorodi sooja- ja veevõlad (5%), (Taga-)Kaukaasia (4%), endine Jugoslaavia (4%), Pihkva (3%) (mõni vastaja täpsustas: “Pihkva oblasti laste vaktsineerimine hepatiidi vastu”), Kosovo (3%), Afganistaan (3%), Aasia (3%), e- akadeemia (3%) jne. Küsitluses osalenud arvamusliidrid oskasid Eesti arengukoostööst üsna palju näiteid tuua, vaid 3% jättis küsimusele vastamata. Viimaste seas oli keskmisest enam keskmise haridustasemega vastajaid ning mõnevõrra rohkem väljaspool suuremaid linnu elavaid inimesi. Enim oskasid erinevaist arengukoostööprojektidest näiteid tuua poliitikud; ülejäänud sihtrühmade jaoks meenus arenguabi või humanitaarabi andmise näitena peamiselt Kagu-Aasia katastroof.

9. Välisministeerium 2-2005 9 Näited arengukoostööst - elanikkond Nagu küsitletud arvamusliidrid, nii tõi ka tavaelanikkond Eesti-poolse arengu- või humanitaarabi peamise näitena välja Kagu-Aasia katastroofi (67%). Muid näiteid oskas nimetada oluliselt väiksem hulk inimesi: 11% nimetas Beslani laste abistamist, 6% Iraaki, 4% Lääne-Eesti üleujutust. Ülejäänud näiteid toodi välja üksikutel kordadel, huvitavamatest näiteks “abi näljastele aafriklastele”, tiigrihüpe Gruusiasse, kevadlille ostmine, toetus Ukrainasse protesteerijatele, Elle Kull, Estonia hukk jms. 17% ei osanud Eesti arengukoostööst ühtegi näidet tuua. Selles vastajaskonna grupis oli keskmisest enam 20-29-aastaseid inimesi, madalama hariduse ja sissetulekuga vastajaid, rahvuselt mitte- eestlasi ning regionaalses lõikes peamiselt Ida-Virumaa elanikke. Enim erinevaid näiteid Eesti arengukoostööst oskasid nimetada kõrgharidusega vastajad.

10. Välisministeerium 2-2005 10 Abistamise vajalikkus - arvamusliidrid Koguni 95% küsitluses osalenud arvamusliidritest leiab, et vaesemate ja vähem arenenud riikide abistamine on vajalik. Nende hulgast iga teine leiab, et Eesti-poolne abistamine on kindlasti vajalik ja 42% arvab, et see on pigem vajalik. Vaid 4% vastanuist leidis, et vaesemate riikide abistamine ei ole vajalik ning 1% ei osanud küsimusele vastata. Sotsiaaldemograafilises lõikes suhtumises antud küsimusse märkimisväärseid erisusi ei ole. Välja tuua võib vaid väikese tendentsi, et nooremad inimesed kalduvad abistamist pisut enam toetama kui keskealised ja vanemad inimesed. Eriala lõikes peavad abistamist vähim vajalikuks meedia valdkonnas töötavad inimesed, kuid ka siin on erisused liiga väikesed laiemate üldistuse tegemiseks.

11. Välisministeerium 2-2005 11 Abistamise vajalikkus - arvamusliidrid Peamise põhjusena, miks arvamusliidrite seas vaesemate riikide abistamist vajalikuks peetakse, toodi välja asjaolu, et varem on aidatud Eestit, nüüd on meie kord abistada (või “ka meil võib abi vaja minna”) (26%). Levinuimad põhjendused olid veel “kellel läheb paremini, see peab aitama” või “Eesti kuulub arenenud riikide hulka, kes peab aitama” (kokku 18%) ning “see on humaanne” (16%). Olulisemad põhjused, miks abistamist vajalikuks peetakse, on veel seda, et tegemist on rahvusvahelise traditsiooni/hea tavaga (5%), tegemist on uue koostöövormi ja riikide partnerlusega (5%) ning et “kui võimalik, siis peab ikka aitama” (4%). Huvitavamatest harvem esinenud põhjendustest toodi esile veel, et see vähendab ebavõrdust maailmas; see on enesehinnangu küsimus – kas suudame teisi aidata, mõjub hästi identiteedile; vajalik välispoliitilise maine jaoks, teiste abistamine õpetab neist lugu pidama; see on võimalus teisi riike tundma õppida jne. Nende inimeste põhjendused, kelle meelest vaesemate riikide abistamine ei ole vajalik, olid valdavalt järgmised: Eesti pole veel nii rikas (3%), esmajärjekorras peaks aitama oma inimesi, likvideerima vaesust Eestis (3%), meil puuduvad oskused abi andmiseks väljapoole (1%), abi on läinud valedesse kätesse, pole täitnud eesmärki (1%), sellel on propagandistlik tähendus (1%), Eestis puudub korralik arenguabipoliitika (1%) jms.

12. Välisministeerium 2-2005 12 Abistamise vajalikkus - elanikkond Kui küsitletud arvamusliidritest leiab 95%, et Eesti peaks vaesemaid riike abistama, siis elanikkonna hulgast arvab nii kaks kolmandikku (65%). Seevastu koguni veerand elanikkonnast leiab, et Eesti ei peaks sedalaadi abi osutamisega tegelema. Võrreldes arvamusliidritega on tavaelanikkonna hulgas üsna palju ka neid, kel puudub antud küsimuses seisukoht. Abistamise vajalikkuses on enam veendunud noored ja kõrgema haridusega inimesed, samuti need, kel keskmine või kõrgem sissetulek. Elukoha lõikes pooldavad vaesemate abistamist eeskätt linnainimesed, seal hulgas eriti Ida-Virumaa elanikud. Rahvuslikus lõikes olulisi erisusi ei ilmnenud.

13. Välisministeerium 2-2005 13 Abistamise vajalikkus - elanikkond Peamiste põhjustena, miks vaesemate ja vähemarenenud riikide abistamist vajalikuks peetakse, toodi välja järgmised: - et aidata abi vajavaid inimesi (52%) - see on meie moraalne kohus (31%) - aitab kaasa suhete arendamisele nende riikidega (28%) - et tõsta Eesti rahvusvahelist mainet (27%) - aitab kaasa rahvusvahelisele julgeolekule ja rahule (23%) - pidurdab haiguste (nt HIV/AIDS) levikut (21%) - aitab parandada naiste ja laste olukorda nendes riikides (16%). 19% vastajaist ütles, et nad ei pea vaesemate riikide abistamist vajalikuks. Ülejäänud vastuse osakaal oli väiksem; 6% ei osanud küsimusele vastata.

14. Välisministeerium 2-2005 14 Isiklikud sammud - arvamusliidrid Peamine, mida küsitluses osalenud arvamusliidrid ise vaesemate riikide abistamiseks ette on valmis võtma, on (rahalised) annetused – seda on teinud või valmis tegema 52% küsitletutest. Ülejäänud tegevusi toodi välja suhteliselt väheste vastajate poolt. Nii väitis 5%, et oleks valmis oma teadmisi-kogemusi jagama, 5% on juba korraldanud toetuste kogumisi või organiseerinud heategevusüritusi, 5% kirjutanud üleskutseid, artikleid, jaganud infot või teinud muul moel selgitustööd. 4% vastajaist on osalenud või valmis osalema heategevuskampaaniates, 4% annetanud raha Punasele Ristile ning 4% puutunud abistamisega kokku seoses oma tööga. Ülejäänud vastuseid esines vähem. Mõned poliitikud näiteks sõnasid, et on osalenud valitsuse missioonide korraldamisel või tegelenud abistamisega Riigikogu tasandil; mõni on aidanud läbi heategevusprojektide Ukrainas või Armeenias. Üksikud vastajad väitsid, et on osalenud väliskomisjonide töös, üks vastaja käis Gruusia parlamendis abiks seadust koostamas. Veel nimetati üksikutel kordadel, et ollakse valmis aitama läbi tähelepanu juhtimise teemale oma igapäevatöös; saatma kirjandust; annetama riideid või muid tarbeesemeid. Vastajaid, kes ei ole siiani vaesemate riikide abistamiseks midagi teinud või pole valmis midagi tegema, oli väga vähe – vaid 5%. Veel paar inimest leidis, et selline abistamine ei kuulu tema tegevusvaldkonda või et pole võimalust aidata. 7% jättis küsimusele vastamata.

15. Välisministeerium 2-2005 15 Isiklikud sammud - elanikkond Vastupidiselt küsitletud arvamusliidritele, oli elanikkonna seas enim neid inimesi (33%), kes pole abivajajate aitamiseks ise mitte midagi teinud või pole ka valmis midagi tegema. Lisaks neile ütles 12%, et pole võimalust teisi aidata, sest endal on hakkamasaamisega raskusi. Siiski on keskmiselt iga neljas inimene (24%) valmis tegema rahalisi annetusi või on neid juba teinud. See on ka peamine abistamise viis, mida nimetati – ülejäänud vastuse osakaal oli marginaalne. 4% ütles veel, et on osalenud riideabi või muude esmatarbekaupade korjandustel, mõni üksik ostnud Unicefi postkaarte, annetanud läbi televisiooni, usuorganisatsiooni vms. 19% ei osanud küsimusele vastata.

16. Välisministeerium 2-2005 16 Abistamise summa - arvamusliidrid Iga teine küsitletud arvamusliider leiab, et Eesti eelarves arengu- ja humanitaarabi vahenditeks eraldatud summat peaks suurendama. Ligikaudu iga kolmas vastaja leiab, et seda summat peaks hoidma samal tasemel ning 9% ei osanud küsimusele vastata. Mitte ükski respondent ei leidnud, et Eesti peaks arengu- ja humanitaarabiks eraldatud summat vähendama. Nimetatud summa suurendamist pooldavad eeskätt kõrgharitud ning Tallinnas või Harjumaal elavad inimesed; tegevusvaldkondade lõikes peamiselt “muu” valdkonna esindajad (s.t need, kes ei ole otseselt tegevad poliitika ega meedia alal). Huvitava tulemusena võib veel märkida, et summa suurendamise poolt olid eeskätt mehed; naised seevastu pidasid otstarbekaks summa hoidmist senisel tasemel. Summa säilitamist samal tasemel toetavad ka poliitikud ja meedia esindajad ning regionaalses lõikes väljaspool pealinna elavad küsitletud.

17. Välisministeerium 2-2005 17 Abistamise summa - elanikkond Tavaelanikkonnas on enim neid inimesi (57%), kelle meelest riigieelarvest arengu- ja humanitaarabiks eraldatud summa peaks jääma samale tasemele nagu see on praegu. Viiendiku meelest vajaks summa suurendamist ning oli ka neid inimesi, kelle meelest arenguabiks eraldatud summa peaks olema veel väiksem kui see hetkel on (10%). Abistamiseks eraldatud summa suurendamise poolt on peamiselt noored ning regionaalses lõikes eeskätt Kesk-ja Lõuna-Eesti elanikud. Arengukoostööle kuluva summa taseme säilitamist toetavad valdavalt vanemad inimesed, hariduslikus lõikes kesk- ja kõrgharidusega vastajad ning keskmise või kõrgema sissetulekuga elanikkond.

18. Välisministeerium 2-2005 18 Abi vajavad riigid – arvamusliidrid Ankeedis välja toodud piirkondadest nimetasid arvamusliidrid kõige sagedamini, et Eesti peaks esmajärjekorras abistama Venemaad (85%), aga ka teisi SRÜ riike (49%). Ligikaudu iga neljas vastaja tõi esimese, teise või kolmanda valikuna välja veel Balkani riigid, Aasia arengumaad või Aafrika riigid. Rohkem kui 150 korral aga kasutati vastusevarianti “muu”. Levinuim vastus, mida lisaks nimekirjas olnutele välja toodi, oli “katastroofipiirkonnad”, konkreetsetest riikidest Gruusia, Ukraina, Moldaavia, Armeenia jne. Mitmed vastajad ütlesid, et abistada tuleks sugulusrahvaid või eestlasi mujal maailmas (nt Venemaal, Siberis). Paljude vastajate seisukohta iseloomustab aga väide, et on vale prioriteete paika panna, abistada tuleb neid, kes seda parajasti vajavad. Ühe vastaja täpsustav kommentaar oli järgmine: “Kuidas panna abivajajaid järjekorda? Igal pool on ju inimesed.”. Vastusevariandi “muu” all antud huvitavamatest vastusest nimetati näiteks veel, et abistada tuleks neid, kellega tihedam koostöö ja poliitiline seos, uusi Euroopa Liiduga liitujaid, lähiregioone, sõjapiirkondi, Ida-Euroopa vaesemaid riike, väikerahvaid, riike, kus Eestil on välisinvesteeringud jne.

19. Välisministeerium 2-2005 19 Abi vajavad riigid – elanikkond Kui küsisime elanikkonnalt, milliseid riike peaks Eesti esmajärjekorras abistama, ei osanud suur hulk küsimusele vastata. Nende hulgas, kes siiski konkreetseid regioone nimetasid, olid levinumad vastused Aasia arengumaad ning Aafrika riigid. Ülejäänud riike mainis kolmandik või vähem. Võrreldes arvamusliidritega oli oluliselt vähem neid inimesi, kelle meelest Eesti peaks abistama Venemaad – vaid 9%. Tavakodanike hulgas oli märksa rohkem aga neid, kelle meelest ei peaks Eesti abistama ühtki nimetatud riikides/piirkondadest (21%). Selles grupis oli keskmisest enam vanemaid, madalama hariduse ja sissetulekuga inimesi, elukoha lõikes pisut enam linnaelanike.

20. Välisministeerium 2-2005 20 Abistamisvaldkonnad – arvamusliidrid Olulisimad valdkonnad, mis peaksid arvamusliidrite meelest arengukoostööga kaetud olema, on hariduse edendamine, demokraatlike institutsioonide ja infoühiskonna arendamine, laste suremuse vähendamine ning vaesuse ja näljahäda leevendamine – igaüht neist valdkondadest pidas oluliseks vähemalt 70% küsitletutest. Ligikaudu kaks kolmandikku vastajaist (ca 60%) tõi oluliste valdkondadena välja veel HIV, AIDSI ja muude haiguste vastu võitlemise, samuti põlisrahvaste toetamise ning inimõiguste tagamise. Keskkonnasäästliku arengu tagamist pidas oluliseks ligikaudu iga teine vastaja ning arengumaade kaubanduse toetamist vaid viiendik. Vastusevariandi “muu” all toodi välja veel teadmiste-kogemuste jagamine, majanduskoostöö, seadusandlus/seadusloome, katastroofiabi, kultuur, tervishoid, kodanikuühendused jms. Analüüsides tulemusi taustandmete lõikes selgus, et nooremate vastajate jaoks on olulisimad valdkonnad hariduse edendamine ja laste suremuse vähendamine, vanemate inimeste meelest aga vaesuse ja nälja leevendamine. Hariduse edendamist pidasid keskmisest olulisemaks kõrgharitud inimesed.

21. Välisministeerium 2-2005 21 Abistamisvaldkonnad – arvamusliidrid

22. Välisministeerium 2-2005 22 Abistamisvaldkonnad – elanikkond Kuigi küsimuse asetus arvamusliidrite ja elanikkonna küsitluses oli pisut erinev, võib mõlema küsitluse tulemusi tinglikult siiski võrrelda ja öelda, et elanikkonna ning arvamusliidrite arusaamad arengukoostöö aspektist olulistest valdkondadest on mõnevõrra erinevad. Kui arvamusliidrid pidasid tähtsaimateks abistamisvaldkondadeks hariduse edendamist ja demokraatia arendamist, siis elanikkonna meelest peaks Eesti arengukoostööga kaetud olema eeskätt haiguste vastu võitlemine ning laste suremuse vähendamine, samuti vaesuse ja nälja vähendamine. Kõigi kolme valdkonna toetamist peab kindlasti või pigem vajalikuks 84-85% elanikkonnast. Nimetatud kolme valdkonna katmist arengukoostööga peavad keskmisest enam oluliseks noored inimesed, pigem keskmise ja kõrge haridustasemega elanikkond, madalama või keskmise sissetulekuga vastajad, rahvuse lõikes mitte-eestlased ning elukoha lõikes eeskätt Ida-Virumaa elanikud. Demokraatlike institutsioonide ja infoühiskonna arendamist pidas vajalikuks vaid iga teine vastaja (56%).

23. Välisministeerium 2-2005 23 Abistamisvaldkonnad – elanikkond

24. Välisministeerium 2-2005 24 Infoallikad – arvamusliidrid Selgelt olulisim kanal, kust arengukoostöö kohta seni infot on saadud, on trükimeedia – nii vastas 92% küsitletud arvamusliidritest. Suur hulk vastajaist on antud teemaga kokku puutunud ka seoses oma tööga (77%) või teleajakirjanduse vahendusel (75%). Ülejäänud kanalite osakaal on mõnevõrra väiksem. Välisministeeriumist on teema kohta teavet saanud 43% vastajaist. 39% kinnitas, et on infot saanud isikliku kogemuse kaudu. Lisaks ankeedis toodud vastusevariantidele nimetas suhteliselt suur hulk vastajaid infoallikana veel internetti (21%). Üksikutel kordadel toodi välja ka, et infot on saadud rahvusvahelistelt spetsialistidelt või institutsioonidelt, rahvusvahelisest meediast, Euroopa Liidu institutsioonidelt jne.

25. Välisministeerium 2-2005 25 Infoallikad – elanikkond Ka elanikkonna jaoks on olulisim infokanal arengukoostöö-temaatilise teabe hankimiseks meedia, kuid peamiselt teleajakirjandus (80%), mitte niivõrd trükimeedia, nagu arvamusliidrite jaoks. Samas on ka teiste meediakanalite roll väga tähtis. Trükiajakirjandust jälgivad eriti kõrgema haridusega inimesed. Mõnevõrra vähemolulised, kuid siiski märkimist väärt infokanalid on olnud sõbrad-tuttavad ja kool. Ülejäänud infoallikate osakaal on marginaalne, Välisministeeriumit ei nimetatud infoallikana kordagi. 6% elanikkonnast kinnitas, et pole antud teema kohta kuskilt teavet saanud. Viimaste seas oli keskmisest enam madalama hariduse ja sissetulekuga inimesi ning maapiirkondade elanikke.

26. Välisministeerium 2-2005 26 Taust Arvamusliidrite küsitlus Sihtrühm: poliitikud, ajakirjanikud ning sõltumatud arvamusliidrid Küsitlusaeg 11.-19.jaan 2005 Küsitlusmeetod – telefoniintervjuud Valimi suurus 150 vastajat Vastajate valiku meetod – kvootvalik Elanikkonna küsitlus Sihtrühm: Eesti elanikkond Küsitlusaeg 21. jaan – 02. veebr 2005 Üle-Eestiline uuring Omnibuss 1000 Küsitlusmeetod – silmast silma intervjuud Valimi suurus 998 vastajat Vastajate valiku meetod - juhuvalik